Delfi „Presidendistuudio“ Tartu erisaates tõdesid saatejuht Herman Kelomees ja Delfi peatoimetaja Urmo Soonvald, et presidendivalimiste protsess pole viimaste nädalatega selgemaks muutunud. Soonvaldi sõnul pole parlamendierakonnad kasutanud võimalust oma kandidaate, presidendilt oodatavaid väärtusi ega valimise loogikat avalikkusele tutvustada. „Tervikuna Eesti ühiskonda lollitatakse,“ ütles ta, mööndes, et sõnastus on dramaatiline, kuid Eesti rahvas on protsessist välja lülitatud ja „me oleme praegu pimeduses“.
Kadri Simson leidis, et ka alla 21 riigikogu liikmega erakond oleks võinud juba talvel leida endale sümpaatse kandidaadi ning koguda talle suvel toetust valimiskogus. See oleks andnud erakonnale võimaluse käia läbi kohalike volikogude juhtidega ja teha riigikogu valimiste eel sisulist kampaaniat. Simsoni hinnangul ei ole sotsidel pärast koalitsioonist väljaheitmist poliitiliselt loogiline kolmandat korda „oma põske ette panna“ ja hääletada selle kandidaadi poolt, keda Reformierakonnal vaja on.
Ülle Madise võimalusi hindas Andrus Ansip väga kõrgelt. „Ma usun, et Ülle Madise lõpuks on nõus kandideerima,“ ütles Ansip ning pidas tema ettevalmistust praegu nimetatud kandidaatidest parimaks. Kelomees märkis seevastu, et valitsusliidu täpselt 68 häält on „üsna õhkõrn“: ta on kuulnud reformierakondlastest, kelle jaoks Madise pole lemmikkandidaat ja kes võiksid tema poolt hääletada alles viimases hädas.
Soonvald: kas Madise tahab presidendiks?
Soonvald leidis, et Madise peaks esmalt ise avalikult ütlema, kas ta tahab presidendikandidaadiks saada. Tema sõnul ei pruugi Kristen Michal teada, kui suurt osa Reformierakonna fraktsioonist ta presidendivalimistel tegelikult kontrollib. Simson rõhutas omakorda, et Madisel on vaja ka Isamaa toetust: minna 68 esitajaga salajasele hääletusele ja eeldada, et ükski hääl ära ei lange, on „ilus, aga naiivne“. Samuti peaks Madise nõudma erakondadelt garantiid, et nad jäävad tema taha kõigis kolmes riigikogu voorus. Simsoni kokkuvõte oli: „Presidendikandidaat peab ise natuke rohkem tahet väljendama.“
Saates käidi läbi ka pikk nimekiri teisi võimalikke kandidaate. Ansip nimetas Kyllike Sillaste-Ellingut, Paavo Nõgenet, Mart Saarmat, Tiit Landi, Sven Mikserit ja Urmas Paeti ning ütles, et erakondlik taust ei välista head presidenti, ehkki teeb kandidaadi praeguses olukorras Madisega võrreldes nõrgemaks. Simson tõi esile Mikseri ja Jüri Luige ning pidas varasemat poliitilist ametit kasulikuks stressitestiks. Jonatan Vseviovi puhul kahtles ta nii avaliku kriitika kogemuse puudumise kui ka vanuse tõttu: enne presidendiametit võiks Vseviovil olla veel paarkümmend aastat „rasket, aga vajalikku tööd“.
Arutelu keskseks erimeelsuseks kujunes küsimus, kas järgmine president peab olema ennekõike ühiskonna ühendaja või tugev välispoliitiline tegija. Ansipi hinnangul vajab Eesti rahvast ühendavat presidenti rohkem kui välispoliitika eksperti, Soonvald ütles aga, et „välispoliitiline mõõde peab olema täna number üks“. Kelomees leidis, et ükski president ei suuda kogu rahvast ühendada ning oluliseks saab see, kes ei pea välispoliitikat ametisse astumise esimesest päevast õppima. Kiiret selgust siiski ei oodata: „Juulikuu jooksul ei tasu midagi väga erilist oodata,“ võttis Kelomees saate kokku, mille peale Soonvald märkis, et Kristen Michal hoiab ootuste lati madalal.
Kuidas see lugu Sind end tundma pani? Saada Kommenteeri Loe kommentaare (48)