Paljud meist praegu puhkavad, eestlased teevad seda väga hea meelega ka looduses, just praegu on aega mõelda sellegi üle, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme. Oma igapäevatöös olete te geneetik, Tartu Ülikooli genoomika instituudi funktsionaalse genoomika teadur, kuid teil on ka hobi, millega kirglikult tegelete- paleontoloogia. Kas võib lihtsamalt öelda, et te olete kivististe asjatundja?
See on täiesti õige termin – paleontoloogia uuribki elujälgi, mis on varasemate aegade jooksul maha jäänud.
Mida te geneetikuna igapäevaselt teete?
Ma töötan inimgeneetikaga. Minu töö keskendub inimeste haiguste mõistmisele, et saadagi aru, mismoodi meie geenid ja geenivariandid mõjutavad meie haigusriske. Võib-olla saab siit mõelda ka edasi, kuidas neid riske tulevikus üht- või teistpidi maandada, näiteks kuidas saame inimesi aidata, kui teame, et neil on teatav geneetiline risk mõne haiguse suhtes.
Kas teie igapäevane töö haiguste uurimisel geneetikuna ja paleontoloogia on omavahel kuidagimoodi ühendatavad?
Kui ma väga tahaks, siis ma võib-olla suudaks mõne niidi sinna vahele tõmmata, aga ausalt öeldes on ühist väga ei ole.
Aga, kujutame näiteks ette, et ma uurin mingisugust haigust, konkreetne näide on olnud südamearütmiaga – me uurime, mismoodi inimesel südamearütmia tekib ja mis selle geneetiline taust olla võib, siis ma hakkan vaatama, mis geenid seda arütmiat põhjustavad. Väga kaudne seos paleontoloogiaga võib peituda selles, et ega need geenid pole meil üleöö kuskilt tekkinud ega ole omased ainult inimesele.
Me jagame neid teiste liikidega. Needsamad geenid, mis meil on ja mis südametööd reguleerivad, on olemas ka teistel loomadel. Võingi vaadata ühte konkreetset inimese geeni, mille katkiminek tekitab arütmiat ja uurida, mida ta teistel liikidel teeb. Mida vanem see geen on, seda tähtsam on ta tõenäoliselt ka meie organismile, sest see on pidanud tõenäoliselt miljoneid aastaid erinevatel liikidel olemas olema.
Me jagame geene teiste liikidega. Needsamad geenid, mis meil on ja mis südametööd reguleerivad, on olemas ka teistel loomadel, ütleb Erik Abner. Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
Konkreetselt südamearütmia puhul vaatasime ühte geeni, mis oligi vähemalt 500 miljonit aastat vana. On näha, et ta on olemas nii inimestel kui ka teistel imetajatel, aga ka teistel selgroogsetel, näiteks kaladel. Ehk siis üks ja sama geen on miljonite aastate jooksul pärandunud edasi kõikidele selgroogsete liikidele. Kui see geen nüüd katki läheb, annab see mulle teadlasena väga palju infot. See annab mulle aimdust, et see on geen, mis ei tohi tegelikult katki minna, kuna ta on kõigile nii universaalselt tähtis.
Suvisel ajal rannas jalutades küllap on enamus meist märganud, et mõned kivid on imeliku kujuga. Olen jälginud ka natukene ka vastavaid foorumeid, kus inimesed usuvad koguni, et neil võib olla maaväline päritolu. Need on meie väga vanad kivistised, väga vanad eluvormid, mis samuti võivad olla kuskil 500 miljonit aastat vanad?
Eestis jah on tavaliselt inimeste leitud kivistised vanusevahemikus 420 kuni 470 miljonit aastat, sõltuvalt sellest, kust kandist nad leiti.
Kas see tähendab, et kui me vaatame nende kivististega tõtt, siis me vaatame näkku oma esivanematele?
Kaudselt küll. Ma ei julge öelda, et kohe meie esivanematele, aga kindlasti vähemalt sellele ökoloogiale, mis meid üldse ümbritseb. Võib-olla see teokivistis ei ole otseselt minu esivanem, minu esivanem on ikkagi tõenäoliselt mingi selgroogse alge, aga jällegi, see on ikkagi seesama ürgsem elualge kõigest sellest, mis meil tänapäeval siin on.
Ja kui kui paneme ahju põlevkivi, siis kütame oma esivanemaid?
Jällegi, ma ei tea, kas esivanem on õige sõna, aga võib-olla seal põlevkivi ümber, kus see kunagi settis, on tõenäoliselt ringi ujunud ka meie esivanemad.
Kivistisi on Eestis tõesti palju. Kas nad on maailmas erilised?
Kivistised on üle maailma sagedased, küll aga on Eestis eriline nende vanus ja see, et nad on niivõrd hästi säilinud. Tavaliselt on selliseid peaaegu pool miljardit aastat vanu kive väga raske nii hõlpsasti leida nagu meil – põhimõtteliselt tervel põhjarannikul, läänerannikul, saartel ja ka sisemaal, kus me teame, kust neid otsida. Niivõrd vana materjali mujalt nii lihtsalt ei leia, meil on lihtsalt õnne olnud, et need on väga hästi säilinud.
Te andsite paar aastat tagasi välja raamatu “Eesti kivistised”, mis on imekaunilt kujundatud ja illustreeritud, toimib natukene ka käsiraamatuna, avades teemat üldisemalt. Inimesed, kes armastavad huvitavaid kive korjata, saavad teada, mida nad koju tassivad. Teie raamatus on kirjas ka kivistised, mis on kaitse all ja mis tuleb jätta sinna, kus nad on, kuid kas te ei karda, et paleontoloogiat populariseerides korjatakse rannad tühjaks?
Mõtlesime raamatu toimetajaga selle küsimuse peale pikalt. Ma arvan, et see ei ole suur probleem, et inimesed neid koju tassivad, mina isegi pooldan seda kahe käega. Esiteks võiksid inimesed teada, mida nad korjavad, hariduslik eesmärk oligi üks raamatu väljaandmise põhjusi. Teisest küljest mainisid ka kaitsealuseid kivistisi – kui inimesed ei tea, mis on kaitse all, võtaksid nad ju need niikuinii kaasa. Raamatu abil nad ehk teavad paremini võimalikke riske ja seda, millist kahju võib loodusele tekitada.
“Las inimesed pigem korjavad fossiilid üles, ja kui seal on midagi kaitsealust, küll see siis tuuakse ka näiteks muuseumisse, sest inimesed on sellest teavitatud.”
Kolmandaks on meil neid kivistisi tegelikult nii palju, et mida rohkem inimesed neid kaasa võtavad, seda parem. Mis nendega muidu juhtub? Tuleb järgmine jää, järgmine torm ja need kivistised lähevad lihtsalt katki. Las inimesed pigem korjavad nad üles, ja kui seal on midagi kaitsealust, küll see siis tuuakse ka näiteks muuseumisse, sest inimesed on sellest teavitatud.
Inimestele läheb väga korda näiteks dinosauruste maailm ja kõikvõimalikud dinosauruste kondid. Meie kivistised on ju palju vanemad. Miks ei ole tekkinud selliseid seikluslugusid meie kivististe loomadest ja taimedest? Kui vaatame nautiloide, siis nad näevad välja nagu ükssarviku sarved ja seal on väga huvitava kujuga tegelasi. Miks meil ei ole näiteks nendest multifilme?
Saurused on vägevad ja ägedad loomad. Nad on ka enamasti maismaaloomad, mis tähendab, et inimestel on nendega palju lihtsam suhestuda. Eesti kivistised on kõik mereloomad või vähemalt veeelustik. Väga üksik liik võis kunagi sattuda kuivale maale, aga 99,9 protsenti siinsetest kivististest on mereelustik, millega on võib-olla raske suhestuda.
Kui vaadata meie kivististe kujusid: tigusid, koralle ja igasuguste karpidega tegelasi, siis kui paljudel neist 450 miljonit ja rohkem aastat tagasi elanud loomadel on täna sugulasi või lausa järglasi, kes polegi nagu muutunud?
Neid järglasi ja muidugi ka sugulasi on tegelikult väga palju. Muidugi pole nad säilinud sellisel kujul, nagu nad olid meil siin 450 miljonit aastat tagasi. Nad on muutunud ja tänapäevase keskkonnaga paremini kohastunud. Aga üldjuhul on kõik need põhistruktuurid ja põhigrupid – korallid, teod, kõiksugu peajalgsed ja kogu see seltskond – olemas, lihtsalt kuju on muutunud.
Millega seletada aga seda, et merest tulid kalad välja ja evolutsiooni tulemusena tekkisid lõpuks inimesed, aga miks on need teised loomad jäänud samasuguseks?
Osalt on põhjus selles, et peale vaadates on nad tõesti väga sarnased… aga meil on ju ainult see konkreetse kujuga kivistis – me ei näe looma organisüsteemi ega pehmeid osi. Me ei tea väga hästi, kuidas see loom elas, mida ta tegi, kuidas ta liikus ja millised olid tema teised nišiga kohastumise elemendid. See on võib-olla natuke lihtsustatud, et ta on täiesti sama. Usun, et muutus on ikkagi toimunud, aga algne vorm oli lihtsalt juba niivõrd hea ja tõhus, et seda polnud vaja evolutsiooni käigus väga palju muuta – see töötab ja vajas vaid väikest kohastumist.
“Kui maa peal oli 350–400 miljonit aastat tagasi elu koha pealt tühjus, siis esimesed liigid hakkasid seda vaikselt üle võtma, sest seal oli võimalus edasi areneda ja oma elu edasi liigutada.”
Teisest küljest, tulles tagasi elu maale tulemise juurde, kehtib vana tõdemus: loodus ei salli tühja kohta. Kui maa peal oli 350–400 miljonit aastat tagasi elu koha pealt tühjus, siis esimesed liigid hakkasid seda vaikselt üle võtma, sest seal oli võimalus edasi areneda ja oma elu edasi liigutada.
Kas ma saan õigesti aru, et elu tuli merest maismaale, sest konkurents ressursside pärast oli vees juba nii kõva? Kilpide ja ogade enda külge kasvatamisest enam ei piisanud. Ellujäämiseks tuli põgeneda sinna, kus teised vastu ei pidanud. Kuivõrd võiks toonast maismaad pidada sama elamiskõlbmatuks, kui täna on kosmos?
Ma ütleks, et maismaa oli ikkagi vägagi elamiskõlbmatu. Eks see võttis ka aega, et elu maa peale jõuaks. Kui mõtleme elu pikkusele maa peal üldse, räägime vähemalt kolmest miljardist aastast. Keerukamate hulkraksete organismide – näiteks käsnade ning neist hiljem korallide, tigude ja selgroogsete – tekkeni läks veel mõnisada miljonit aastat aega. Ehk elu maale jõudmine on suhteliselt hiline nähtus. Ühest küljest oli see kindlasti tingitud ressursside nimel võitlemisest ja toitainete puudusest. Teisest küljest andis see võimaluse areneda ja alustada uut elu.
Aga ikkagi väga vaenulikus kohas.
Kindlasti, väga vaenulikus. Ühest küljest oli see kuiv – mitte ainult vee puudumise mõttes, vaid ka pinnas polnud selline kobestatud muld nagu praegu, vaid pigem kivine. Taimedel oli seal esialgu väga raske kasvada.
Ja siis ronis veest välja jalgadega?
Jalgadega kala ei tulnud veest välja üleöö. Enne seda pidi maal kasvama väga algeline taimestik, mida oli võimalik süüa – see tekitas kalale võimaluse. Kalal võttis miljoneid aastaid aega, et see kohastumus evolutsiooni käigus tekiks ja ta saaks maa peale tulla, seal süüa ja ühel hetkel ka täielikult elada. Siis ei olnud ta muidugi enam kala, vaid arenes edasi järgmiseks loomaks.
Lendamine on lihtsalt tõhus viis elada, toitu otsida või põgeneda, andes konkreetses keskkonnas eelise ja aidates neil paremini järglasi saada. Kasvõi lendorav on hea näide liuglemisest, leiab Erik Abner. Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
Kas kui maal läks elu kitsaks, tekkis konkurents ressurssidele pärast ja vajadus vaenlaste eest põgeneda – hakkasid mõned loomad lendama?
Lendamine on samamoodi asi, mis on evolutsioonis korduvalt välja arenenud. Meil on linnud, aga on ka imetajaid, näiteks nahkhiired. Täiesti erinevad loomarühmad on lendamise iseseisvalt ära õppinud. See on lihtsalt tõhus viis elada, toitu otsida või põgeneda, andes konkreetses keskkonnas eelise ja aidates neil paremini järglasi saada. Kasvõi lendorav on hea näide liuglemisest.
Tundub, et tänapäeval üritavad inimesed kosmosesse põgeneda ja sealt ressursse leida. Seda üritatakse teha kosmoselaevade ja skafandrite abil. Kas ei ole natukene hullumeelne eeldada, et me võime sinna nii äkiliselt minna, kui evolutsioon nõuaks meie kehalt miljoneid aastaid arenemist, et oleksime selleks valmis, kas siis skafandriga või hoopis ilma?
Päris miljoneid aastaid pole vaja, sest õnneks oleme me intelligentse liigina võimelised igasugustele probleemidele vastu astuma. Vaatame kas või seda, mismoodi inimkond tänapäeval planeedil elab – alates inuittidest põhjapooluse lähedal kuni kõrberahvasteni välja. Me oleme väga äärmuslikes tingimustes suurepäraselt kohastunud. Ükski teine hulkrakne liik maakeral seda sellisel kujul ei tee. See on ka üks põhjuseid, miks inimesed on planeedi üle võtnud – me mahume igale poole, kuhu tahame.
“Kosmosesse mahtumiseks on küll palju muutusi vaja, aga eks skafandrid ja kosmoselaevad peavad arenema ja meile sinna mineku üldse võimalikuks tegema. Küll see evolutsioon siis kunagi hiljem järele tuleb.”
Kosmosesse mahtumiseks on küll palju muutusi vaja, aga eks skafandrid ja kosmoselaevad peavad arenema ja meile sinna mineku üldse võimalikuks tegema. Küll see evolutsioon siis kunagi hiljem järele tuleb.
Et elame miljoneid aastaid skafandris ja ootame, kuni evolutsioon järele tuleb?
Võib-olla tõesti.
Kas poleks loogilisem, et miljonite aastate pärast lähevad kosmosesse hoopis teised eluvormid, kellel on selleks veel suuremad eeldused? Mina kujutan oma vaimusilmas ette vapsikuid, kes kasvavad kosmoserakettide suuruseks ja lendavad sinna ilma skafandrita, sest neil on selline skafandrilaadne kest juba täna seljas.
Kui see oleks nii lihtne, oleks seda ehk ka varem juhtunud. Aga me ei tea, et kosmoses mingisuguseid teisi liike oleks. Kosmosega on see probleem, et see on toitainevaene. Sellel vapsikul, või kes iganes sinna kosmosesse tulevikus minna tahab, on vaja seal millestki toituda, mingisugust elukeskkonda ja pinnast.
Teadlastel on küll hüpotees, et elu võis maa peale tulla kuskilt kosmosest – näiteks rakkudena meteoriidi peal. Tõestust sellele küll pole, aga on võimalik, et elu on kosmoses kõige algelisemates vormides mõeldav. See oleks aga pigem kaootiline, mitte evolutsiooniline kohandumine – pigem võib juhuslikult midagi kosmosesse sattuda ja kogemata uuesti ellu ärgata. Aga et keegi kosmosesse elamiseks välja areneb, on ma arvan keeruline.
No me oleme intelligentsed. Ühest küljest võime ehitada skafandreid ja kosmoserakette, aga teie olete geneetik – me võime ju äkki ka oma geene muuta ja teha endast skafandrita kõikvõimsad tegelased? Ulmefilmid on selle teemaga tegelenud ja tihti on nii, et selleni, millega ulmefilmides tegeletakse, jõuavad lõpuks ka teadlased.
Eks see ulmežanr on teadlasi alati inspireerinud. Mulle meeldib fakt, et kui “Jurassic Park” 1993. aastal välja tuli – kus võeti dinosauruste DNA fossiilidest ja sisestati konna DNA-sse, et dinosaurused uuesti ellu äratada –, siis teadusartiklite arv paleogeneetikas mitmekordistus. Olen päris kindel, et see film mängis suurt rolli teadlaste inspireerimisel esitama uusi küsimusi. Päris nii lihtsalt see muidugi ei käi nagu filmis, aga kas me võime tulevikus geenitehnoloogia abil inimese kosmosesse välja arendada? Kindlasti võime. Kas me peame seda tegema, on juba eetika küsimus.
Kui “Jurassic Park” 1993. aastal välja tuli – kus võeti dinosauruste DNA fossiilidest ja sisestati konna DNA-sse, et dinosaurused uuesti ellu äratada –, siis teadusartiklite arv paleogeneetikas mitmekordistus Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
Kõikidel inimestel, ma usun, on sisse kodeeritud soov elada igavesti. Samas ütlevad mõistlikud inimesed, et elu ja surm käivad käsikäes ja see on normaalne. Aga minge rääkige kellelegi, et see on normaalne! Miks meil selline igavesti elada tahtmise soov on ja kas see on märk sellest, et evolutsioon liigub suunas, kus me ühel päeval ei suregi ära?
Ma ei tea, kas me just kõik tahame igavesti elada, aga me tahame kindlasti kaua ja tervelt elada. See on tung, mis meil kõigil on, ja see on loomulik.
Selgelt elame me liiga vähe.
Jah, tahaks lihtsalt rohkem elada. Aga siin peamegi ratsionaalselt mõtlema, kas ma elan igavesti üksinda, või elab igavesti kogu minu ühiskond? Üksinda igavesti elades oleks ilmselt väga üksildane tunne. Kuidas me selle korraldame, see toob kaasa väga keerukad sotsiaalsed probleemid.
Miks mitte, kosmos paisub ja kiirenevalt, me mahume kõik ära, kui õpime igale poole lendama.
Me võime ju proovida. Kui aga realistlikult mõelda, kuidas see geenitehnoloogiaga päriselt ära teha, siis bioloogilise kella seiskamine praeguses olekus – nii et me enam ei vananeks ega kahjustuks – on äärmiselt keeruline. Selle bioloogilise küsimuse lahendamine vajab ilmselt aastamiljoneid. Olgu, miljoneid on ehk palju pakutud, aga see on igal juhul väga keerukas.
Me ju tegelikult jätkume oma laste kaudu ja oleme rõõmsad, nähes lapsi ja lapselapsi sündimas. Aga ikkagi tahaks ka ise elada tuhat aastat?
Surmahirm ja enesesäilitamise tung peavadki igasugusel organismil olema, see on meisse sisse kodeeritud.
Meil on ju tohutu hulk esivanemaid. Suguvõsa uurides näeb, kuidas juba 4–5 põlve tagasi on sugulased omavahel abiellunud. Kas me inimkonnana oleme tegelikult kõik üks suur loom?
Ma sageli ise mõtlen ka niimoodi, et mitte üks suur loom, vaid pigem üks suur kärgpere. Geneetilisest vaatenurgast on kõik inimesed üksteisega 99,9 protsenti identsed – olgu siis mina ja sina või keegi teisel pool planeeti. Oleme peaaegu nagu üks, lihtsalt väikeste geneetiliste erinevustega. Kui võtame šimpansi, siis me oleme temagagi 99 protsenti geneetiliselt identsed. See näitab, et oleme ühtemoodi arenenud ja ühest algest tulnud.
Kui kõnnime mööda kalmistuid, võime mõelda, et kõik need ristid on sisuliselt pandud minule endale. Kivististe juurde tagasi tulles, rannal kõndides võime mõelda, kui kaua me juba olemas oleme olnud.
Jaa, absoluutselt! Kalmistul võib teha väga lihtsa mõttemängu, mõeldes, kui palju sugulasi meil on. Lähme Põhjasõja aega, kolmsada aastat tagasi, mis on umbes 12 põlvkonda. Hakkame arvutama: mul on kaks vanemat, neil vanavanemat… ja enne kui arugi saad, oled 10 000 inimese juures. Ehk siis vanal surnuaial ringi vaadates on sul seal suure tõenäosusega palju sugulasi.
Uudistest jooksis hiljuti läbi taas 48-aastase ameeriklase Brian Johnsoni nimi, kes investeerib miljoneid dollareid sellesse, et pöörata oma bioloogiline vanus tagasi ja elada igavesti. Ta on oma kodust sisuliselt labori teinud ja endast laboriroti. Ta laseb ennast iga päev testida ja sööb sadade kaupa tablette, et kõik oleks õige. On tal lootust?
“Eesmärk pole elada tuhandeaastaseks, vaid jõuda tervelt 70–80. eluaastani, mis on väärikas iga. Et me ei peaks olema agoonias ega valudes ja meil poleks kroonilisi probleeme..”
Ei, bioloogia vastu on ikkagi raske võidelda. Mida ta suudab ehk teha, on oma haigusriskide maandamine. See mõttemaailm ei ole iseenesest vale – elada nii kaua kui võimalik, aga tervena! Selle peale peaksimegi me kõik mõtlema: eesmärk pole elada tuhandeaastaseks, vaid jõuda tervelt 70–80. eluaastani, mis on väärikas iga. Et me ei peaks olema agoonias ega valudes ja meil poleks kroonilisi probleeme. Võib-olla ta kogu oma raha ja energiaga saavutab midagi sarnast, aga vanust ta tagasi ei pööra. See on paratamatus.
Tervisekahjude tekkimisel on oma osa juhusel, geneetikal ja keskkonnal. Tal on väike võimalus oma tervist ja riske natukene parandada, aga enamat ma ei usu.
Kilpkonnad elavad väga kaua ja mõned puud suisa tuhat aastat. Miks on neile antud selline eluiga ja meile mitte?
See on osalt geneetiline, bioloogiline ja biokeemiline küsimus. Nimelt metabolism ehk ainevahetus, nende keemiliste protsesside tempo on lihtsalt aeglasem kui meil. Meie sagime ja liigume hästi palju ringi, vajame rohkem energiat ning põletame seda ja seeläbi ka iseennast kiiremini läbi. Kilpkonnad on paiksemad ja liiguvad aeglaselt, mis säästab neid rohkem. Kuid ka nemad pole surematud ja surevad ühel hetkel ikkagi ära.
The Times kirjutas kaks aastat tagasi, et Venemaa tegeleb riiklikul tasemel inimese eluea pikendamise uurimisega ja väidetavalt on väljatöötamisel vananemisvastased rohud. Mis te arvate, millega nad tegelevad?
Ausalt öeldes ei oska ma isegi spekuleerida. Olen aga selle suhtes väga skeptiline, sest teadusmaailm ja infokraanid on Venemaal kinni keeratud ning seal toodetu pole sageli kvaliteetne. Kui neil tõesti oleks mingi võluravim välja mõeldud, siis usun, et see oleks esmalt avastatud väljaspool Venemaad, kus teadusmaailm ja innovatsioon on palju mahukamad ning vahendeid ja raha on rohkem. See kõlab pigem nagu meediatrikk.
Sellega seoses lugesin just eile uudist ühest arendusjärgus ravimist. Selle eesmärk on luua inimese kehas rakk, mis oleks võimeline ennast ise ravima ja patsienti haigustest päästma. See on seotud reetinaga (võrkkest, silmamuna sisekest, mis muudab silma siseneva valguse närvisignaaliks-toim.), kuna vananemisega kaasnev nägemiskadu on väga sage ja enamasti ühesuunaline – kui see juba tekib, on seda raske päästa. Proovitaksegi geenitehnoloogia abil süstida reetinasse teatud molekule, et nägemist mingil kujul taastada.
See on veel väga algelises faasis. Kui me kunagi ka hakkame inimkeha niimoodi parandama ja uusi rakke looma, siis tõenäoliselt piirdub see üksikute kudede kaupa suurimate kahjude parandamisega. Aga et hakata tervet keha lihtsalt “mudima” – see läheb ma arvan juba ulmesse.
Venemaa tervishoiuministeerium on väljendanud huvi ka 3D-bioprintimise vastu, mille abil teadlased saaksid tulevikus vajaduspõhiselt uusi elundeid printida. Kas seda on ehk maailmas juba tehtudki?
Seda tehaksegi, see on väga hea laborimeetod, millega näiteks uusi ravimeid testida. Saabki luua väikse maksa 3D-mudeli või algelise organi, et näha, kuidas ravim mõjutab tervet elundit, mitte ainult paari rakku. See annab aimu, kuidas kehaprotsessid toimivad. Iseasi on sellest mudelist kasvatada toimiv organ, mille saaks inimesele siirata. Ma arvan, et see on veel aastakümnete kaugusel. Neid asju on muidugi katsetatud, aga see pole päris nii lihtne, et paneme printeri tööle ja sealt tulebki uus maks välja.
Me otsustame ise oma ühiskonnas, et keegi on eestlane ja keegi venelane. Bioloogiliselt ei ole see nähtav, leiab Erik Abner. Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
Venemaal on ka väidetud, et lääneriigid arendavad bioloogilisi relvi, mis mõjutavad ainult etnilisi venelasi. Mis asi on venelases see etniline, mille vastu saab bioloogilist relva kasutada?
Bioloogi vaatenurgast ütleksin, et jutt käib sotsiaalsest inimeste kastidesse panemisest. See ei ole bioloogiline nähtus. Me otsustame ise oma ühiskonnas, et keegi on eestlane ja keegi venelane. Bioloogiliselt ei ole see nähtav. Rakvere põline elanik ja Jaanilinna põline elanik ei ole geneetiliselt kuigivõrd erinevad, nad on tegelikult väga sarnased.
Ka Kasahstani endine liider Nursultan Nazarbajev kutsus oma teadlasi 2010. aastal üles avastama surematust. Ja hiljuti tuli kogemata avalikkuse ette Venemaa ja Hiina liidrite vestlus, kus arutati samal teemal. Jutt käis elundite siirdamisest ja ka muust.
Võimuhullusest tulenevate selliste juttude rääkimine kipub autoritaarsetele riikidele omane olema. Kui räägime elundite siirdamisest, siis paberil tundub see ju lihtne, aga praktikas ebaõnnestub väga suur hulk siirdamisi, kuna doonororgan lihtsalt ei sobitu ja keha lükkab selle tagasi. Võimalus, et organ inimesele sobib ja temaga surmani kaasa käib, on tegelikult väga väike.
“Kujutage nüüd ette, et tahame mõnel autoritaarsel riigijuhil kõik organid ükshaaval välja vahetada! Ma ei usu, et ta operatsioonilaual üldse elama jääks, sest organid lükkuksid pidevalt tagasi.”
Kujutage nüüd ette, et tahame mõnel autoritaarsel riigijuhil kõik organid ükshaaval välja vahetada! Ma ei usu, et ta operatsioonilaual üldse elama jääks, sest organid lükkuksid pidevalt tagasi. Eks nad võivad ju unistada ja oma raha sinna alla panna. Kui nad oma tulemusi ka avalikustaksid, siis ehk areneks seeläbi ka teadus, muidugi tingimusel, et nad teeksid seda eetiliselt.
USA president Donald Trump kiitis hiljuti Valges Majas eksperimentaalravimeid ja mainis, et Ühendriikidel on olemas ravim, mis on juba ühe surnu juba üles äratanud. See võis muidugi olla ka lihtsalt Hiina ja Venemaa suunas nokkimine, aga kas USA on täna jätkuvalt see koht maailmas, kus tehakse kõige tõhusamaid ravimikatsetusi?
USA on selles vallas kindlasti väga tugev, aga ega me saa ka Euroopat kõrvale jätta. See on ikkagi ajude, raha ja tahte küsimus. Teistes riikides ei pruugi uuringute ja ravimite arendamine lihtsalt nii lihtne olla. See on väga keeruline protsess – see ei käi nii, et mõtled idee välja ja kümme teadlast teevad ära.
Probleemide lahendamiseks on vaja tuhandeid treenitud ajusid ja muidugi suurt rahakotti. Kas meil on aga ravim, mis äratab inimese surnust üles? Ei usu. Kui see oleks olemas, siis me näeksime seda, ja kuna me seda ei näe, arvan, et Trumpil oli lihtsalt vaja Putinile midagi ette näidata.
Meie enda president Arnold Rüütel toetas inimese surmajärgse jäästamise mõtet. Et kui teadus kunagi areneb, sulatatakse inimene üles ja äratatakse ellu. Maailmas sellise jäästamisega tegeletakse, hea raha eest. Mis võiks olla nende külmkonteinerisse pistetud isikute tulevik?
Ma ei usu, et sellel tulevikul väga palju lootust on. Probleem on nimelt selles, et meie aju on äärmiselt kompleksne. Minu aju närvisüsteem, mis minust minu teeb, on asi, mida on väga keeruline, kui mitte võimatu, puutumatuna säilitada.
“Kui inimene nüüd jäässe panna ja kunagi hiljem üles sulatada, tuleb sealt pigem välja selline supp, et see pole enam kaugeltki algne inimene.”
Inimese külmutamisel peaksid ajustruktuurid kõikides detailides koos oma miljardite rakkudega säilima, aga see pole võimalik. Närvisüsteemi rakud saavad jääkristallide tõttu paratamatult kahjustada ja see pole enam terviklik. Kui inimene nüüd jäässe panna ja kunagi hiljem üles sulatada, tuleb sealt pigem välja selline supp, et see pole enam kaugeltki algne inimene.
Ehk siis geneetikust ei saa Peetrust, kes otsustab, keda ta üles äratab ja keda mitte?
Me paneme laborites tihti rakke jäässe ja sulatame neid katsete jätkamiseks uuesti üles. Mis alati juhtub, on see, et pärast üles sulatamist on 10–50 protsenti rakkudest ära surnud. Jääkristallid lihtsalt lõhuvad kõik seest ära.
Viimastel aastakümnetel on suureks jututeemaks olnud kloonimine. Kui esimesed loomad klooniti, tundus, et nii saabki end lõputult jätkata. Kas looduses on kloonimine kogu aeg olemas olnud?
Jaa, väga algelised loomad teevad seda küll, nad lihtsalt tekitavad endast identseid koopiaid.
kloonimisest identset koopiat ei saa. Mõelgem identsetele kaksikutele, kelle DNA on ju ka peaaegu identne, tõdeb Erik Abner. Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
Kui ma ennast kloonin, kas see siis olen mina?
Ei, kloon on identne vaid teatud piirini. Nende genoom on küll sama, aga kui me teeme näiteks minust koopia ja laseme tal siin minu kõrval 40 aastat kasvada, ei tuleks sellest täpselt samasugust mina. See kloonitud Erik puutuks kokku erinevate toitude, keskkondade ja elukogemustega ning oleks väga teistsugune olend kui mina praegu. Minu kogemused on unikaalsed, nagu saavad olema ka tema omad, ja nende identne taasloomine on väga keeruline.
Ma arvan, et kloonimisest identset koopiat ei saa. Mõelgem identsetele kaksikutele, kelle DNA on ju ka peaaegu identne.
Kas üks neist on siis kloon?
Nii lihtsalt ei saa muidugi öelda, aga nad on ikkagi alati erinevad isiksused, erinevate riskide ja teistsuguse olemusega. Sageli saad neile peale vaadates kohe aru, et kuigi nad on sarnased, pole nad identsed. Kusjuures nad on tavaliselt kasvanud ühes keskkonnas. Kui me nad veel lahutaks ja erisugustesse tingimustesse paneks, oleks erinevus veelgi suurem. Samamoodi on ka kloonimisega.
Teadus on viimastel aastakümnetel teinud tohutuid hüppeid, samal ajal õitsevad vandenõuteooriad. Miks nii on?
Osaliselt on see kindlasti vastureaktsioon. Inimestel on vajadus eristuda ja leida keerulistele asjadele alternatiivseid lahendusi. Vandenõuteooriad lihtsustavad sageli asju üle ja pakuvad süsteemi mõistmata alternatiivseid selgitusi. Lihtsalt hüpatakse punktist A punkti Z, ilma et käidaks läbi kogu seda vahepealset infot. Nii tekivadki valed arusaamad ja järeldused.
Teisalt ma ei usu, et neid vandenõuteooriad praegu nii palju rohkem oleks kui 20 või 30 aastat tagasi. Sotsiaalmeedia aitab lihtsalt infol palju kiiremini levida ja annab neile teooriatele tugevama kõlapinna. Ka minevikus usuti igasugu hullusi ja pärimusi, need on nüüd lihtsalt teises kuues.
Millega seletada seda, et ka mõned teadlased on hakanud ühel hetkel kirglikult mingit täiesti ebateaduslikku juttu rääkima? Ja kuna nad on teadlased, liitub nende selja taha kiirelt sekt.
Keerukas küsimus, sest iga indiviid on erinev. Ka teadlased on inimesed oma uskumuste ja kallutatusega. See, et inimene tunneb teaduslikku süsteemi ja peaks olema kriitiline, ei tähenda, et ta vigu ei teeks.
“Teaduslik konsensus pole alati see, et kõik on sajaprotsendiliselt selge, kui paned kolm teadlast tuppa, saad sageli kaksteist erinevat arvamust. Eriarvamused on normaalsed, lihtsalt mõned kalduvad oma ideid väga jõuliselt kaitsma.”
Mõnikord võibki vandenõuteoreetikul isegi kuskil taustal õigus olla, aga ta ei suuda oma hüpoteesi teaduslikult tõestada ja ta lahterdub seetõttu vandenõuteoreetikute hulka. Teaduslik konsensus pole alati see, et kõik on sajaprotsendiliselt selge, kui paned kolm teadlast tuppa, saad sageli kaksteist erinevat arvamust. Eriarvamused on normaalsed, lihtsalt mõned kalduvad oma ideid väga jõuliselt kaitsma.
Kas siin pole tegu ka sellega, et kõik inimesed ei ole väga head õppijad ning kõik areneb nii kiiresti ja spetsiifilistes suundades ning tekkinud on lõhe nende vahel, kes saavad asjadest aru ja kes ei saa, kuid tahaks ka millesegi uskuda.
Vandenõuteooria kaitsmine ja argumenteerimine viitavad aga ju omakorda mõtlemisvõimele.
Kui esimese inimese DNA kaardistati, tundus, et nüüd muutub kogu maailm. Millist kasu on inimkond sellest seni saanud ja mis on jäänud kättesaamatuks?
Inimkond on sellest saanud väga palju kasu. Mina mõtlen inimgenoomist kui kokaraamatust, kus on kirjas juhend ühe inimese valmiskujundamiseks. See “kokaraamat” on paks ja sisaldab ligikaudu 20 000 retsepti ehk geeni. Suurim võit oli see, et me lugesime selle kokaraamatu läbi algusest lõpuni ja tegime selle avalikuks. Enne seda olid meile teada vaid üksikud leheküljed ja kogu süsteem oli müstiline.
Nüüd proovime mõista, mida need geenid ehk retseptid tegelikult teevad. Inimgenoomis on hinnanguliselt 4000 geeni, mille funktsiooni me veel ei tea ja mille rolli me alles püüame mõista. Ülejäänud 16 000 geeni seosed on teaduses hetkel väga kuum teema – üritatakse aru saada, mida mõni geen konkreetse haigusega teeb. See on ka minu suur lootus, et genoomika suudaks pakkuda inimestele varajast ennetust ja infot haigusriskide kohta.
Kas see on juba silmapiiril?
Jaa, see on silmapiiril! Eesti on Geenivaramuga siin esirinnas ning usun, et me oleme ühed esimesed maailmas, kes suudavad lähiaastatel tuua geneetilise info tavameditsiini. Näiteks peaks varsti algama rinnavähi sõeluuringu uus süsteem, kus geenidoonoritele on välja arvutatud riskiskoorid. Naisi hakatakse sõeluuringule kutsuma vastavalt geneetilisele riskile. Ehkki patsiendil ei pruugi mingeid sümptomeid olla, näeme genoomist kõrgemat riski ja kutsume ta kontrolli 10 aastat varem, näiteks 40 mitte 50 aastaselt. Nii saame vajadusel varem sekkuda.
Kui kaua säilib ühe elusolendi DNA ideaaltingimustes?
Ideaaltingimustes on vanim leitud DNA jupp vist ligi poolteist miljonit aastat vana, see kuulus vist mingile iidsele hobusele. Selline säilimine nõuab väga perfektseid tingimusi: õiget jahedust ja niiskust, ning kindlasti ei tohi olla päikesekiirgust, mis DNA-d lõhuks. Miljon aastat ongi umbes piiriks. Tavaliselt räägime ikkagi vaid tuhandetest aastatest.
Kui DNA säilib nii lühikest aega, kas see tähendab, et me oleme oma kivististe osas endiselt pimeduses?
Otseselt me ei tea, milline DNA nendel kivististel oli, aga me saame seda mingil määral ennustada. Näiteks, kui mina jagan tänapäeva kalaga sama geeni, siis oli see ilmselt olemas ka tolles iidses kivistises. On teadlasi, kes teevad ristandeid paleontoloogia ja paleogeneetika vahel: nad viivad tänapäeva kala sisse muudetud geenid ja katsetavad laboritingimustes, kas neil õnnestub taasluua ürgse kala tunnuseid – näiteks kuue või kaheksa sõrmega uime.
No jah, kui meil oleks kaheksa näppu, poleks meil kümnendsüsteemi.
Oleks kuueteistkümnendsüsteem.
Raadiomaja ees, kuhu Erik intervjuule saabus, rajasid ehitusmehed parajasti uus teekatet, mille aluskatteks olevast paekivikillustikust leiaks kindlasti sadade miljonite aastate taha jääva elu märke. Autor/allikas: Ken Mürk/ERR