Soojal suvel seavad paljud suuna suvekodu poole. Paraku kaasneb sellega ka nimekiri töödest, mis seal tegemist ootavad. Ühel aastal saab korda trepp, järgmisel vahetatud aken, siis parandatud katusenurk või pandud uus boiler.
Iga töö teeb elamistingimusi natuke paremaks, aga samal ajal maja vananeb ja tegemist vajavaid töid tuleb juurde, samuti muutub arusaam ootuspärastest mugavustest. Nii võibki juhtuda, et kuigi igal aastal saab midagi tehtud, kasvab lahknevus ootuste ja tegelikkuse vahel.
Pensionidega on sarnane lugu. Tuleviku pension on eurodes nüüdsest märkimisväärselt suurem ning pakub ka paremat ostujõudu. Aga kui palgad ja ühiskonna tavaline elustandard liiguvad kiiremini eest, võib pensionär olla korraga arvnäitajate poolest paremas seisus kui praegune pensionär, ent oma aja keskmisest elustandardist hoopis kaugemal.
Arenguseirekeskus analüüsis hiljuti, kui suureks võiksid kujuneda pensionid 2050. aastal ning millise ostujõu need praegusega võrreldes tagavad, eeldusel, et pensionisüsteemis muudatusi ei tehta. Kogu tööelu jooksul Eesti keskmist palka teeninud inimene hakkaks saama üksnes esimesele sambale toetudes netopensionina 2044 eurot kuus.
Kuivõrd pidev hinnatõus vähendab raha ostujõudu, annab parema tunnetuse, kui tuua see pension tänastesse hindadesse. Rahandusministeeriumi pikaajalisest prognoosist lähtudes oleks see summa tänases väärtuses võrreldav 1223 euroga. Pannes siia kõrvale, et 2025. aasta keskmine netopension oli 816 eurot kuus, viitab see arvutus, et ka üksnes esimese sambaga tekib tulevastele pensionäridele praegusest märksa suurem ostujõud.