Arvo Pärdi keskus on tänaseks tegutsenud 16 aastat, ettevalmistused keskuse loomiseks kauemgi. Samuti möödub tänavu kaheksa aastat Arvo Pärdi keskuse maja avamisest Laulasmaal. Kõige selle võimalikkusesse on pikka aega koos oma vanematega panustanud ka Arvo Pärdi keskuse nõukogu esimees ja Arvo Pärdi keskuse sihtkapitali tegevjuht Michael Pärt.
“Kui vaatame, mida teha ühe looja pärandiga, siis see küsimus tekib varem või hiljem. Nagu võib-olla mõned teavad, mu ema Nora Pärt, kes on väga oluline element, meie hall kardinal, on mu isa kõrval kõiki asju ajanud, et mu isa loomesfääri säilitada. See loomesfäär on väga õrn, ja seetõttu mu ema tegeleski kõikide muude asjadega, kaasa arvatud tulevikku vaatamisega,” selgitas Pärt.
“Tema hoiak oligi häälestatud nõnda, et hoida kõik eemale võimalikest kraavidest. Aasta oli võib-olla 2003, kui kerkis esimest korda küsimus, et meil on nüüd see kuum kartul käes. Me ei arutanud, mida selle pärandiga nüüd teha või mida otsustada, aga laua peal oli see juba siis, passiivselt,” lisas ta.
“Samas vahepeal mu ema juba vaatas, kuidas seda kõike Saksamaal hoida lasta. “Lasta” on siin märksõna. Ka Šveitsis oli üks arhiiv. Need on kõik väga mainekad kohad, aga väga tähtis element oli see, et kui seda pärandit “lasta hoida”, siis sa annad selle üle. Kõik päevikud, noodid, kirjavahetus, kõik. Sa loobud sellest sisust ja ei saa seda enam suunata või kujundada ega lase sel elada nii, nagu sa ise tegelikult sooviksid.”
Kui Pärtide pere 2007. aastal Eestisse kolis, siis hakkasid esimesed, et materjalid siia tuua ja ehitada üles võimekus kogu pärandi säilitamiseks. Pärt lisas, et ise keskust luues ei pea midagi ära andma, aga seal on veel üks väga oluline lüli.
“Kui üks laps võtaks oma vanemate pärandi üle, oletame, et mina seda teeks, ja oletame, et mina saaks sellega hakkama, siis kuidas ma saaksin garanteerida – ei saa –, et minu lapsed või lapselapsed, kes pole veel sündinud, saaksid seda pärandit hoida. Milline kontakt neil oleks vana- või vanavanaisaga, kellega nad võib-olla ei kohtugi. See pudelikael on väga konkreetne,” rääkis Pärt.
“Kui on võimalus luua pärandi ümber institutsiooni, kus pärandil on oma kodu ja institutsioonil on oma meeskond ja kogemus, siis selle inertsiga on võimalik üles ehitada olend, mis kannab seda pärandit,” tõdes Pärt, kes lisas, et kuigi palju vaadatakse vanemate avalikust elust taandumise järel otsa just temale, siis temagi toetub väga palju keskuse meeskonnale.
“Nemad kannavad seda igapäevaselt. Meil on igapäevased tegevused, mis vajavad kogu aeg käehoidmist. Kas siis muusikateadlased muusika tasemel, rääkimata keskuse igapäevasest tegevusest. Samas, loomulikult, kui on küsimus, mida teha mõne looga: kas lasta seda mängida mõnes filmis või mõne koosseisus jaoks muuta, siis mina ei ole helilooja ega ei ole see ka minu õigus praegu seda vastust anda. Siin peab väga ettevaatlikult käituma. Pärandit peab hoidma tervikuna, et seda ei saaks ära kasutada,” tõdes ta.
“Siin on igasuguseid punaseid lippe, mis on tõesti minu laua peal ja mina pean seda kõike hoidma,” märkis Pärt.
Kuigi Arvo Pärt on olnud mitmel korral enim esitatud elav helilooja, siis Pärdi sõnul ei tasu jääda säravate siltide taha kinni. “Need on kõik suured sildid ja seda saab panna mingisse kategooriasse. Kuulajatele on see väga atraktiivne ja arusaadav: see helilooja on niisugune helilooja. Aga mida see päriselt tähendab? Mida kaugem ja laiem on ühe pärandi haare, seda enam on tähtis, et teeksime oma tööd õigesti, põhjalikult ja kuna see on erasihtasutus, mitte riigi oma, siis lõppude lõpuks on kogu vastutus minul,” rääkis Pärt.
“Meil on ka igasugused finantsilised kohustused, millega on vaja jõuda sinnamaani, et neid saaks katta mitte ainult täna, vaid ka tulevikus,” lisas ta.
Pärdi sõnul on tema isa fenomen tihedalt seotud Eesti visiitkaardiga. “See on Eesti poolt väga positiivne kultuuridiplomaatia käik. Me näeme, kui paljud kuulajad jõuavad Eesti dialoogi, orbiidi, kaardi, teadmiseni mu isa muusika kaudu. Kui on kontsert välismaal, siis nad loevad kavalehte, saavad rohkem teada. Paljud neist tulevad muuseas ka Eestisse ja Laulasmaale.”
Pärdi hinnangul seostub tema isa müüdiga eelkõige mõte “pigem vähem kui rohkem”. “See, mis lava peal on, peab olema õige. Üks meie väljakutsetest ongi keskenduda signaalidele, mitte mürale. Seda enam on tähtis, et kui me toome inimesi kokku, leiame koostööpartnereid, et nad oleksid õiged inimesed, sest iga sõber, iga toetaja on mingis mõttes ka meie nägu.”
“Kui me ütleksime “jah” kõikidele potentsiaalsetele toetajatele, siis mis juhtuks selle pärandi väärtusega? See pärand ongi kellegi elutöö, väga konkreetne elutöö, millel on väga tugev väärtus. Me saame tegutseda ainult enda raamide sees ja mitte väljaspool,” lisas ta.
Michael Pärt ise on kiitusega lõpetanud Londoni Kingstoni ülikooli filmi- ja telemuusika magistri heliloomingu alal. Filmiprodutsendi, filmimuusikaprodutsendi ja – toimetajana on ta puutunud kokku päris suurte nimedega, näiteks Francis Ford Coppola ja Björkiga.
Kuigi oma karjääri pani Pärt isa pärandi hoidmiseks justkui pausile, siis ta tõdes, et tema töö sisu ega suund, see, kuidas ja mida ta teeb, ei ole tegelikult sellepärast väga palju muutunud.
“Jah, võib-olla valdkond on erinev, tööd stuudiotes filmiheliloojatega on vähem, aga samas need inimoskused, mida ma rakendasin, on need samad, mida ma kasutan täna. Mingis mõttes räägime siin diplomaatiatööst, kus ma pean erinevate osapooltega jõudma õigesse kohta. Ainuke vahe on võib-olla see, et mu isa muusikas on natuke vähem seda “mina” sees, kui on filmivaldkonnas. See veenis mind ka kõige rohkem Laulasmaa poole minema, sest mängufilmide maailm on teistsugune,” selgitas Pärt.