Ulmikud peavad praegu oma sabatit kusagil Jõgevamaal imearmsas Udu talus. Head teed neile minna. Oleksin isegi ühes uhanud, aga no ei tulnud kalender kokku. Proovime tuleva aasta – söögiulmest ja ulmeluulest saaks ju rääkida küll, aga tuleb ette mõtelda, et oleks, mida ette ütelda. Mõtlemata ütlemine oleks keskpärane värk.
Larry Niven «Neutrontäht» Foto: Raamat
No ja minu personaalne poeg saabus just tagasi Colombiast, noorfüüsikute maailmavõistluselt, tõi pronksmedaligi kaasa – hea meel oli teda tervitada Larry Niveni «Neutrontähega», mis ammune ulmeklassika. Kohati tänases võtmes naiivne või imelik (kosmoselaevades suitsetatakse lahedalt, keegi ei küsi, kustkohast hapnik tuleb), aga üldtriivis vägagi füüsikaline ja juurmõttes adekvaatne. Vast just sääne teos noortele füsitseerijatele, et mitte öelda füüsekantidele suvelugemiseks sobib.
Maailma asjade üle ja ümber on juureldud ja edvistatud aastatuhandeid. Keegi ei ole suutnud veel joont alla tõmmata. Ei tõmba ka Niven, kuid annab tugeva matsu istmikku kõigile, kelle ajukesed tahaksivad kodutänavast väheke kaugemale katsetada. Vana võhikuna ütlen, et täitsa tasub. Kohe nurga taga on särtsakam värk – võib muidugi ka tümpi saada.
Siin on lühilugudest kokku keevitet romaan, kus iga osajutt paneb mõne füüsikalise asja üle mõtlema. Enam lühemalt ei saa soovitada ja egas olegi vaja.