„Milline õud! Milline šokk! Inimesed on ikka veel erinevad.“

Selline on minu uue ansambli Serviti ühe laulu „Auh“ esimene värsirida Mario Pulveri luulekogust „Ma räägin sinuga“.

Eks nii on olnud, on praegu ja jääb ehk ka tulevikus olema. Seda, et me kõik oleksime ühesugused, soovib ehk ainult meie meelte orjastaja. Seepärast, olles isemoodi, järjestan ma oma esiviisiku läbi elu mind mõjutanud artistidest, ansamblitest, stiilidest jne.

Minu eelistused ei ole tingitud ajast, stiilist, rahvusest, rassist, soost, ühiskondlikust ega isegi poliitilisest taustast. Ainult artisti poolt loodud hinge puudutav muusika on see miski, mis on kujundanud mind tahtmatult või embab oma mõjutustega pikemaks ajaks.

Kui nendele nimetatud artistidele, ansamblitele jne mõelda või neid kuulata-vaadata, saab kogetu kaudu minu muusikuks kujunemise maailmast üsna arusaadava pildi.

1. Woodstockist tuule tiibadesse saanud Kanada lauljatar Joni Mitchell kinnitas oma plaadiga Shadows and Light (1980) lõplikult, et minu juba kord valitud muusikutee on see õige, mida mööda tahan ma lennata. See plaat omandas veelgi sügavama tähenduse palju aastaid hiljem, kui selgus, et tegemist on ühe tuuri live-kontserdiga, mis on jäädvustatud ka videosse. Argiselt aus ja vahetu. Tulevastest maailmakuulsustest koosnev saateansambel. Orkestraalsed seaded, Pat Metheny ja Lyle Maysi helipilved ning ühiskondlikult julged mõtted. Ülihea helipilt ja korralik video. Kõik on ülivõrdes – kokku nagu kaunilt pakendatud ja ilusa lehvikuga kaup, mis loodi kingituseks muusikat armastavale inimkonnale.

2. Ansambel The Singers Unlimited (Acapella I, II, III) avas minu meeled põnevale jazz-harmoonia ja üheks tervikuks sulanduvate inimhäälte maailmale. Kiigelaulukuuikuga selles maailmas natuke pikemalt ja sügavamalt peatudes sai selgeks, et ühte ja sama asja võivad laulda väga paljud artistid, aga sellisel imelisel moel, nagu kõlasid Gene Puerlingi seaded, suudab seda vaid The Singers Unlimited.

Tõsi, nende tegevus piirdus stuudioga. Nende ainulaadne helipilt sai võimalikuks tänu arenenud stuudiotehnoloogiale, mida pakkus saksa heliinsener Hans Georg Brunner-Schweri stuudio.

3. Euroopa põhjamaade jazz. Läbi Jan Garbareki (Photo with Blue Sky, White Cloud, Wires, Windows and a Red Roof) avastasin ma Manfred Eicheri ECM-i maailma. See on kaasaegse kunsti maailm, mis sammub nii džässis kui akadeemilises muusikas oma rada. Just selles vaimus valmis 2001. aastal ka minu enda esimene CD Rulls Royce – Rulls Choice, mille eesmärk oli kõlada põhjamaisemalt ja erineda Ameerika jazz-muusikast.

4. Bill Frisell (William Richard Frisell) on Ameerika kitarrist, kelle looming eristub tavapärasest USA rahvamuusikast (jazz’ist). Minu esimene Friselli märkamine toimus nõukogude ajal, kui levis kuuldus, et plaadipoodi on toodud uut välismaa kaupa. Nende hulgast leidsin Jukkis Uotila „Introspection“ plaadi, millel osales ka Frisell. Noore trummarina imetlesin rohkem Uotila mängu, kuid Friselli koostöö Jan Garbarekiga avas minu jaoks täiesti uue akna, mis viis tema isikupärase kitarrikõla ja stiilini.

Friselli „The Intercontinentali“ helimaailm hõlmab lisaks americana silmapaistvatele elementidele ka vana maailma muusikast kantud folki, kantrit, bluegrassi ja rock’n’roll’i. Ta eiras džässis välja kujunenud žanreid ja oli justkui kass, kes kõnnib senini omapäi.

5. Riho Sibul (Ultima Thule – „Ingel ja suli“, „Jälgede jälgedes“)

Oma loomingu ja teadmiste pagasiga on Riho olnud mentoriks paljudele Eesti muusikutele. Tal oli erakordselt suur plaadikogu. See ei olnud lihtsalt plaadikogu, vaid väga maitsekalt valitud „arhiiv“. Lisaks oma ostetud plaatidele täienes see arhiiv ka esimestel välisreisidel tekkinud sõprade toel. Riho muusikalist maitset teades varustasid sõbrad Kanadast, USA-st ja Saksamaalt teda järjepidevalt uute plaatidega – ja Riho ei olnud kade seda kõike jagama oma Eesti muusikutest sõpradega.

Ultima Thule liikmetel on olnud privileeg olla Rihole veelgi lähemal ning tema kingitud plaate leidub kõigi liikmete riiulitel. Nüüd püüame ansambliga Serviti täita seda tühimikku, mis tekkis pärast Ultima Thule tegevuse lõppu – seda stiili, kus jätkuvalt saavad kokku väga heade Eesti poeetide kirjutatud poeesia ja Thule tuules kirjutatud rockmuusika.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?
Saada

Kommenteeri
Loe kommentaare