Prahal on mu rändurihinges eriline koht. Jättes Soome ja Läti kõrvale, oli see nooruses mu esimene kaugem sihtkoht. Nullindate keskel sõitsime emaga sinna bussiga. Kui keegi ütleb, et hiigelsuur Poola on klišee, siis julgen vastu vaielda – need kiirteed tundusid tõesti lõputud. Praha ise oli kui sõõm värsket õhku. Läänelik elulaad käsikäes omaenda näo väärtustamisega, kõik boheemlaslikus kastmes. Sama olen hiljem kogenud Berliinis.
