Lionel Messi ja Lamine Yamal. Kumb kroonitakse maailmameistriks? Foto: Scanpix / Odd Andersen ja Roberto Schmidt / AFP

Tundub suisa hämmastav, et kaks nii suurt jalgpalliriiki nagu Hispaania ja Argentina on seni MM-il kokku sattunud vaid korra! 60 aastat ja kuus päeva pärast kunagist alagrupimängu järel lähevad maailma kaks paremat meeskonda nüüd taas selgitama seda ühte ja ainsat, kes saab Kuldset Jumalannat järgmise nelja aasta jooksul omaks pidada.

  • MM-finaal Hispaania-Argentina, P 19. juulil kell 22.00

Muidugi aitas FIFA natuke asetuste sättimisega kaasa, aga teisalt pole ootamatu, et finaalis on just need kaks meeskonda. Hispaania on valitsev Euroopa meister, Argentina aga Lõuna-Ameerika valitseja, rääkimata muidugi nelja aasta taguse MM-tiitli kaitsmisest. Maailma edetabeliski hõivatakse esimene-teine koht.

Viimase viie nädala jooksul on kumbki järjepidevalt näidanud olulist omadust, millega sellistel turniiridel kaugele jõutakse. Hispaania on värava lukku keeranud, sest alagrupis jäid kuivale nii Roheneemesaared, Saudi Araabia ja Uruguay, seejärel ka Austria ja Portugal. Vaid belglastel õnnestus veerandfinaalis üks pall Hispaania võrku sokutada, ent poolfinaalis nulliti Prantsusmaa ründejõud taas muljetavaldava enesekindlusega.

Argentina on pärast alagrupiturniiri nulli hoidmisest kaugele jäänud. Roheneemesaarte jaoks läks neil vaja lisaaega, Egiptus oli suurest šokist kümmekonna minuti kaugusel, kümnemeheline Šveits tekitas peavalu taas lisaajani ning ka Inglismaa vastu tuli tiitlikaitsjal võiduni murda suure tahtejõu toel. Üks kord võib olla juhus, kaks kokkusattumus, aga neli hammastega välja tiritud edasipääsu on juba selgemast selgem muster. Argentina lihtsalt ei anna alla, olgu seis milline tahes.

Numbrid toetavad Euroopat

Opta statistikud hindavad soosikuks Hispaaniat. Objektiivselt on numbriteadlastel ilmselt õigus – eurooplaste kasuks räägib seesama kivikõva kaitse, mis algab juba meeskondlikust valmidusest ühiselt tööd rügada ning mille süda elab keskväljal Rodri särgis. Kuus nullimängu on kahtlemata kõva valuuta, isegi kui arvestada, et Argentina on oma 19 tabamusega senise turniiri suurim väravamasin. Numbriliselt räägib Hispaania kasuks ka see, et suurem osa argentiinlaste tuumikust on kahe lisaaja tõttu veetnud väljakul vähemalt tunni jagu rohkem minuteid.

Argentina trumbid peituvad tahkudes, mis on raskemini mõõdetavad ja väljendatavad – nagu näiteks Lionel Messi taoline fenomen. Kataris suure unistuse täitnud maestro, kellel pole justkui enam mitte kellelegi mitte midagi tõestada, kaasa arvatud iseendale, läheb ka 39-aastaselt MM-finaalile vastu sel turniiril löödud kaheksa värava ja kaaslastele jagatud nelja väravasöödu pealt. Tema võime mänge mõjutada ja muuta peitub mõistagi hoopis enamas kui numbrites … kui vaid penaltid kellegi teise lüüa jääksid.

Hispaania on seni MM-finaalides esinenud sajaprotsendilise eduga, sest 2010. aasta tiitli kõrval polegi rohkem nii kaugele jõutud. Argentinal on samas võimalus tõusta ühele pulgale Itaalia ja Brasiiliaga, kes on ainsana suutnud MM-tiitlit neli aastat hiljem kaitsta. Pärast brasiillaste 1958. ja 1962. aasta topelttriumfe on valitsev maailmameister veel kolm korda ka järgmisel turniiril finaali jõudnud, ent seal siis kaotanud – üks neist on seejuures Argentina ise, kel jäi 1986. aasta tiitel 1990. aastal napilt üle kuldamata.

Isegi USA paljukirutud ilm on viimasel hetkel korraldajatele appi tulnud, et olusid võrdsustada. Hispaania pidi päev enne suurt lõppmängu plaanis olnud viimase trenni ära jätma, sest New Yorki ja New Jerseyt tabasid äikesetormid. Argentinal õnnestus läbi häda oma edasilükatud treening siiski pidada, aga ehk ongi nii ausam – sai Hispaania ju varasema poolfinaali arvelt lisapuhkepäeva.

Kuningas või kroonprints?

Üle ega ümber ei saa põlvkondade põrkumisest. 20-aastane Lionel Messi vannitamas viie kuu vanust Lamine Yamali – seda pilti on nüüdseks vist näinud küll juba kõik, kellele jalgpall veidigi korda läheb. Foto kaevas ajaloost kaks aastat tagasi välja Yamali isa, kui poeg oli äsja aidanud meeskonnal tulla Euroopa meistriks, ning loomulikult elab see nüüd finaali eel taas oma elu.

Sümboolne oleks see duell muidugi ka ilma 20 aasta taguse fotota. Messi karjäär on nüüd vist tõepoolest viimaks lõpusirgel, aga teine tiitel teeks temast küllap kõigi aegade parima jalgpalluri isegi nende silmis, kes pole siiani soostunud argentiinlast aujärje kõrgeimale astmele tõstma. Yamal on juba klubi- ja koondisesärgis tõestanud, et temas on tähefaktorit, tõusmaks uueks kuningaks. MM-tiitel kinnistaks teadmise, et uus täht on kohal, lõplikult. Ja muidugi oleks võit seda väärtuslikum, kui troon õnnestuks üle võtta kuningat kõrvale lükates, mitte tema lahkumist oodates.

“Soovin talle parimat. Ta on Barcelona tulevik. Aga anname endast kõik, et ta seekord ei võidaks,” muigas Messi paar päeva enne finaali toimunud pressiüritusel. Sealsamas leidus teineteise tänajaid ja embajaid veelgi – Argentina peatreener Lionel Scaloni tervitas Hispaania juhendajat Luis de la Fuentet, kes oli üks juhendajaid, kui Scaloni omal ajal Hispaanias Pro-taseme treenerilitsentsi omandas. Õpilase ja mentori suhted on siiani soojad.

See kõik ununeb siiski samal hetkel, kui sloveen Slavko Vincic pühapäeva õhtul Eesti aja järgi kell 22.00 (või natuke hiljem, sest ikkagi USA …) New Jerseys asuval MetLife’i staadionil avavilel kõlada laseb. Paariks tunniks jäävad areenile vaid maailma kaks parimat meeskonda. Ja üksainus Kuldne Jumalanna.