Uus lavastus
“Omadega”
Lavastaja: Karl-Andreas Kalmet
Dramaturg: Paul Piik
Kunstnik: Illimar Vihmar
Valguskujundaja: Margus Vaigur
Videokujundajad: Piret Parrest ja Sebastian Talmar
Osades: Mauri Liiv, Meelis Rämmeld, Nils Mattias Steinberg, Indrek Taalmaa
Esietendus 13.juunil Endla Teatri suures saalis.
Endla suure saali suvelavastus “Omadega” ajastati kohakuti jalgpalli MM-iga: nutikas nüke ja Karl-Andreas Kalmeti debüütlavastuse ajend. Nägin suve viimast “Omadega” etendust 16. juulil, kas see jäi ka päris-viimaseks, ei olla veel surmkindel. Igatahes eelmise õhtu poolfinaal Inglismaa – Argentiina kumises erksalt kaasa, kõlksus vaimukalt kokku lavastuse puändiga, milleks Eesti ja Argentina jalgpallimatš. Vahva juhusena istus saalis mu kõrval Tarmo Tiisler, tema hasartne poolfinaali kommenteerimine ja kuuldavalt tulihingeline Argentiina fännamine püsis hästi mälus, lisas omajagu vürtsi.
“Omadega” flaieril on kirjas: lavastus on saanud impulsse Richard Janno raamatust “Vutimehed” (1935), spordiajaloost ja lavastuses osalevate trupiliikmete elust. Raamat “Vutimehed. Kassisaba poisid” tuli meelde küll, kui Meelis Rämmeld ja Indrek Taalmaa alustasid poisikluttide dialoogi. “Vutimehed” määrab üksiti lavastuse kammertooni, kambajõmmid kavandavad kaklust, küll omavahel, küll ühise vastase ehk sakstega.
Huvitav ühisosa tekib siinjuures ka noorsooromaaniga “Pál-tänava poisid”. Vargsi hiilib ligi reetmise mõrkjam teema. Kes on omad, kuidas hoida omasid, kui hirmlihtne on omadest lahti öelda ja kui valusad võivad olla tagajärjed… Kriipivamad motiivid läbistavad sketšiliku ülesehitusega meeskvarteti etteasteid. Kuis rahakoti täitmiseks veetakse kihla omade vastu, on eetiliselt üks löövamaid stseene. Valedetektori etüüd, kus noor näitleja, vastne Endla trupi liige Mauri Liiv annab ootamatult siiraid vastuseid, lisab omapärase kurbkoomilise varjundi. Kui kõlas vastus, et Liiv ei tahakski parema meelega Draamateatri trupis olla ja valedetektor sellegi tõeks tunnistas, ahhetas Endla publik suisa kuuldavalt!
Endla teatri suvelavastus “Omadega” Autor/allikas: Gabriela Järvet
Omajagu loogiline oleks tuua võrdluseks “Kinoteatri lühkarid”, kuigi “Omadega” näib sel taustal siiski “algaja esimene katseke”. Rütmides ebaühtlane, lühidusele vaatamata kohati venima kippuv. Sümpaatne on seejuures näitlejate pingevabadus, kramplike ambitsioonide puudumine. Ja trupi lahe komöödianärv. Kui näitlejad ise laval naerma hakkavad ja see ilmsel(gel)t ei ole sisse lavastatud naer, jääb publikule kaks võimalust: kas huumorit hülgava kriitikameelega pead vangutada ja sisimas iriseda, et Nils Mattias Steinberg naeris ühe tõesti toreda tekstipuändi maha – või hoopis täie mõnuga kaasa naerda, no viimane variant on tervendavam. Üks lastelaulgi teab: aga lõbus naer on nakkav, naer on väga külgehakkav.
Vähemasti naissoost vaatajate vastakat suhtumist võis etenduse järel-arutelul, koduteel ja omadega, kogeda kartulisalati lavadispuudi asjus. Tõsi mis tõsi, vaielda annaks kartulisalati komponentide üle lõputult, veidral kombel vorstist kartulisalatis mehed ei rääkinudki! Aga kui vahelduseks jalgpalli refräänile paisub poleemika hapukooresuppidest ning hapukurgist, sibulast, keeduporgandist kartulisalatis lausa “olla või mitte olla” tasandini, loob see koduse ja eht-eestlasliku äratundmise
Osa lavastuse tahtlikult ligadi-logadi rütmistamisest moodustavad monoloogid suletud uste taga ehk videokaamera ees. Kolm näitlejat istuvad lavastuse vältel pihitugitooli, jälgime neid lähiplaanis kui mustvalges dokfilmis. Mauri Liiv ja Nils Mattias Steinberg vestavad lood poisipõlvest, kuivõrd isiklikud, jäägu saladuseks. Steinbergi lugu kandub valusama noodini, tema monoloogi ajal jääb uks poolpaokile. Indrek Taalmaa teatraalsest näitlejamonoloogist kiirgab teistlaadi absurdi, ses kuulduks justkui miskit Kivirähklikku.
Endla teatri suvelavastus “Omadega” Autor/allikas: Gabriela Järvet
Kummatigi tundus just video kaasamine “Omadega” kõige poleemilisem osa. Eriti kui lugesin Karl-Andreas Kalmeti eelintervjuust, et tema ei soovi olla lavastaja, kes jagab tehnilisi ülesandeid. Ei osanudki tõlgendada, kas video on lisatud nagu paroodia (meie oma väike “Rahamaa”?!) või päriselt näitlejaid köitnud väljendusvahend. Nõnda sugeneb risk, et see, kuidas räägitakse, ilmekas miimika kaamera ees saab olulisemaks kui sisu, millest ja miks räägitakse. Kui katkeb elav silmside, muutuvad omad liiga hõlpsasti võõramaks.
Aga see võib olla minu kiiks, ei välista, et kellegi jaoks on videokaadrid lavastuse tipp. Ma ei tea põhjust, miks Meelis Rämmeld, keda kaamera kompromissitult armastab, ainsana loobus või jäeti ilma videopihtimusest. Võib-olla on see terviku suhtes arukas, liiati mõjub Rämmeldi hääl samavõrd sugestiivsena, nii loob tema “Vutimeeste” raamatu ettelugemine lavasügavuses kümme korda elavamaid kujutluspilte kui kaamera iial suudaks.
“Omadega” lõpp on kõige eelnenuga lahedalt kongeniaalne. Jalgpallimatši reportaaž (Juhan Kilumetsa hääl) kõlab sedavõrd vaimukalt ja jaburalt, et kangesti oleks tahtnud näha osaliste reageeringuid, ei mõistagi, miks äge mänguvõimalus kaotsi lasti. Aga valedetektori viimne repliik mõjus stiilse eneseirooniana.