Uus film kinolevis
“Odüsseia” (“Odyssey”)
Režissöör: Christopher Nolan
Stsenarist: Christopher Nolan, põhineb Homerose eeposel “Odüsseia”
Operaator: Hoyte van Hoytema
Helilooja: Ludwig Göransson
Osades: Matt Damon, Tom Holland, Anne Hathaway, Robert Pattinson, Zendaya jpt

Antiiklegendide ekraniseerimine on režissööri auasi ja mõnes mõttes küpsustunnistus. Iidsed müüdid väljendavad inimese suhet kõiksusega, mis koosneb mitmetest ettenägematutest asjaoludest, ehk legendidest jumalatest, kellele antiiklaulikud omistasid parema mõistmise huvides inimlikke jooni. Antiikmütoloogia ongi katnud pea kogu paleti probleemidest, millega inimene elu jooksul peab hakkama saama ning juba seetõttu on Vana-Kreeka legendide varamu ammendamatu.

Christopher Nolani “Odüsseiat” on juba enne esilinastust saatnud kõmu kui selle suve või isegi aasta suurfilmi. Filmi eelarve ulatus 250 miljoni dollarini, see võeti üles IMAX kaameratega (operaator Hoyte van Hoytema) ja see on väidetavalt Nolani karjääri üks kallemaid projekte. Filmi visuaalid ja sisu hoiti enne esilinastust kiivalt saladuses, kruvides vaatajate ootusi enneolematu ja ennenägematu vaatemängu tarvis.

IMAX-it meil Eestis enam pole, suure ekraani kogemuse saab aga kinodest sellegipoolest ja suurele ekraanile võiks see film ka jääda, sest just selline näitamisviis annab Nolani tõlgendusele antiiklegendist vajaliku võimenduse. Kui seda võimendust poleks, lahjeneks kogu elamus märgavatalt.

Nolan annab Homerose eepilisele lugulaulule oma tõlgenduse, kuid raske on osutada sellele, mis peaks just sellest vaatemängust meelde jääma pikemaks ajaks. Nolan näitab Odüsseust mitte niivõrd kangelase, kuivõrd inimesena, kellele on omane teha vigu ja julgedes sealjuures trotsida ka jumalikke seadusi. Nolani Odüsseus (Matt Damon) on sõjakurjategija, kes lõpetas pettuse läbi kauakestnud Trooja sõja, põhjustades seega aga surma ja kannatusi. Just Odüsseus oli see, kel tuli pähe mõte paigutada eriüksus niiöelda rahukingituse, hiiglasliku puuhobuse sisse, mille Trooja kaitsjad paha aimamata linnaväravatest sisse viisid.

“Odüsseia” Autor/allikas: Universal Pictures

See oli Odüsseuse aatompomm, millega ta rikkus jumalikke seadusi ja tõi kaasa surma mitte ainult Trooja elanikkonnale vaid ka oma meestele, kes langesid jumalate viha alla. Seega võib öelda, et Nolan jätkab ja isegi kordab oma eelmise filmi “Oppenheimeri” teemat. Pealegi ka tuumafüüsikust J. Robert Oppenheimerist vändatud suurfilm valmis just suvel, kolm aastat tagasi. Seega Nolan ja tootjafirma Universal justkui kopeeriks edukat skeemi, mis tõi neile kolme aasta eest ka parima filmi Oscari.

Ühisjooni leiab tegijate ringist veelgi: operaatoriks oli mõlemil Hoyte van Hoytema ja muusika kirjutas Ludwig Göransson. Visuaalselt jääb Nolan aga palju võlgu 1968. aastal Dino Del Laurentiise produtseeritud samanimelisele kaheksaosalisele telesarjale, mil oli lausa kolm režissööri: Franco Rossi, Mario Bava ja Piero Schivazappa. Toonane, lihtsate vahenditega loodud antiikmaailm ja näitlejate tüpaažid on olnud eeskujuks ka teistele filmitegijatele, kes Homerose legendi käsitlenud, nii et ühisjooni võib lugeda isegi kummarduseks unustusse vajunud superproduktsioonile. 

Nolani jutustusviis on tänapäeva eepilisele filminarratiivile kohane – palju emotsionaalseid lähivõtteid, tempot ja adrenaliini üles peksvat montaaži, sekka mõned loodusvaated. Tänapäevaselt tuttavale loojutustusviisile (kassaootustele) vastutulek kahandabki Nolani “Odüsseia” šansse saada millekski muuks, kui pelgaks katseks ekraniseerida IMAXI vahenditega iidset legendi.

Tehniliste võtete ja sisuliste kärbetega sujuvamaks muudetud eepos kaotab oma arhailisuse, paigutudes kuhugi Marveli ekraniseeringute ja romantiliste ajaloopõnevike vahele. Võrdlusena võib siia kõrvale paigutada näiteks Pier Paolo Pasolini Vana-Kreeka ainelised tragöödiad Sophoklese “Kuningas Oidipusest” (1967) ja Euripidese “Medeiast” (1969). 

“Odüsseia” Autor/allikas: Kaader filmist/Universal Pictures International Switzerland

Nolan pöördub “Odüsseiaga” nii konflikte armastavate poliitikute kui ka nende valijate ja käsutäitjate poole tuues ekraanile ühe sõjaveterani traagika. Odüsseuse karistus Nolani tõlgenduses oli edasi elada, tema keeruline tee koju oli patukahetsuse ja kannatuse tee. Kodu, kuhu ta naaseb, pole enam kunagi sama, ta ise pole enam sama inimene pärast neid kannatusi, mida ta on teistele põhjustanud. Kui ta ka julgeb seda endale tunnistada, ei saa ta seda enam muuta olles rikkunud jumalate seadusi, maailmakorra harmooniat.

Sõjavastasus on Nolani “Odüsseial” ka kandvaim teema, mis allutab mälestamise, unustamise, naasmise. Pere ja kättemaks, mis Vana-Kreeka legendides tihti läbivalt esil, taanduvad Nolanil pigem vormilisteks tegevustikku suunavateks elementideks.  Odüsseus on Nolanile sobivalt jõuline meeskarakter, kellele filmi üles ehitada.

Vaatamata oma inimlikele nõrkustele lähtub Odüsseus oma ettevõtmistes suurematest eesmärkidest, teenides justkui mingeid üllamaid väärtusi. Matt Damon täidab talle ette kirjutatud rolli suurepäraselt jäädes siiski sõltuvaks pigem jumalate armust ja soosingust, kui olles ise oma saatuse määraja.  

Nolani “Odüsseia” langeb turunduslikult sobivasse auku keset suve, kui konkurendid teda ei ohusta, ta toob eepilisse lukku tänapäevaseid lahendusi nagu nõid Kirke body-horror, aga mis kõige olulisem: Nolan annab Vana-Kreeka legendile tänapäevase tähenduse, hoiatuse mõtlematute, teisi kahjustavate ideede eest. Nolan aktualiseerib ajatu loo, juhatades vaataja ehk ka algallikate juurde.