Epp Maria Kokamägi oma ateljees Sepamaa talus, mai 2026. Foto: Johannes Arro
Edasi rubriigis “Loominguline köök” räägib loomeinimene ühe oma teose sünniloo. Kunstnik Epp Maria Kokamägi avab oma loodusmaalide tagamaid.
Kui ma neid ridu kirjutan, siis on Eestimaale jõudnud valged ööd. Oleme põhjala rahvas ja meil on haruldane võimalus nautida lühikest aega erilist valgust öösel. See aeg tuleb kätte pika ootuse peale: liigume läbi novembri halli hämaruse talve tumesinisesse pimedusse ja jaanuarist hakkab juba tasahilju põue pugema ootus, et valgus pole kaugel. Aga ikka on ootus pikk ja kui ta siis järsku kohale jõuab, on öö ja päev üürikeseks ajaks ühepikkused ning mulle tundub alati, et olen hiljaks jäänud. Ma ei tea, kuhu, sest ei tea, kuhu minekki on.