Kui pikk sinu Viljandi festivalistaaž on? Kui palju Viljandis oled käinud?
Ma ütleks, et juba päris varasest noorusest peale. Äkki viie-kuueaastasena sai esimest korda käidud. Kui sa mõtled Eesti festivalide peale, siis see Viljandi oma on festivalide festival. Vanemad tassisid mind juba varakult kaasa. Mu isale on folk alati väga meeldinud. Ta ise laulab meestelaulu ansamblis Lüü-Türr ja vedas mind juba lapsena meestelaulutuppa.
Siis oli paar aastat vahet, kui käisin koos vanematega Viru Folgil. Olin siis teismeline ja mõtlesin, et see ei ole ikka väga minu teema. Aga kuna isegi need inimesed, kes aasta ringi folki ei kuula ega tee pärimusmuusikat või sellega seotud rahvamuusikat, käivad ikkagi Viljandi festivalil, siis tõmbab see nüüd mind igal aastal tagasi.
Su isal on vist kena komme kinkida sulle igaks jõuluks folgipass.
(Rõõmsalt) On küll, jah. Tegelikult on kaks varianti, millega mind kunagi ei üllatata. Variandid on kas Tõnu Õnnepalu uus raamat või siis folgipass.
Mis sind selle peo juures kõige rohkem paelub? Kas pigem atmosfäär või kuulad-vaatad ka seda, kes seal parasjagu esineb?
Ma arvan, et ikka mõlemat. Ega ma mingi hull folgifänn muidugi ka ei ole. Kolmandaks-neljandaks päevaks saab aasta maht ikkagi täis sellest ulgumisest ja hammaste kiristamisest, nagu tavatseb öelda mu ema, kellele folkmuusika väga ei istu.
Aga see muusika on meil veres. Ma arvan, et kui keegi lõõtsa välja võtab või hakkab ussitantsu tegema, siis inimesed tulevad kohe kaasa, isegi kui nad ütlevad, et tegelikult nad pärimusmuusikat ei kuula.
Kogu see melu ja muusika, mis on meile väga omane, ongi väga eriline ja väga oluline asi. Kui vaatame ka seda, mis on Eesti muusika suurim ekspordiartikkel, siis on see ikkagi folk. See meie oma väike veider pärimus, mida ei saa mitte keegi jäljendada niimoodi, nagu meie seda teeme.
Folgilava ise ei ole sulle ka teps mitte võõras.
Ei ole. Ma pole küll täispikka kontserti andnud, aga küll see ka kunagi tuleb. Tuleb välja mõelda, mis kontseptsioon siis oleks.
Duo Ruuduga koos olen aga laval käinud mitu korda. Üks aasta oli lõpukontsert “Laula mu rahvalaulu”, kus kaverdasin Anguse laulja Anton Ventseli pala ja tema tegi minu laulu. Väljas sadas metsikut tormivihma, inimesed olid mudas. See oli väga äge.
Kuidas on rahvast lava pealt vaadata? Kas sinu tavapärane publik ja Viljandi folgi publik erinevad märgatavalt?
Arvan, et vastavalt festivalile panevad inimesed end mingisse kostüümi. Kui lähed pungi- või rokifestivalile, siis kantakse rohkem bändisärke ja pannakse igasugu kulinaid külge. Folgil jälle ollakse värvilisemad, jäetakse kõik festivali paelad käe peale.
Ei ütleks siiski, et see publik kuidagi erineb. Meil on nii pisike riik ja nii väike rahvas, et inimesed, kellele meeldivad erinevad muusikastiilid, kattuvad.
Mul on iga folk viimastel aastatel olnud selline, et ei saa väga rahulikult rahva seas käia, sest jälle tuleb kusagilt mõni inimene, kes on käinud mõnel mu kontserdil ja tahab koos pilti teha. Ja see on väga tore!
Pead ennast kuidagi ära maskeerima: murumüts pähe ja märss üle õla.
(Naerab) Just-just.
Miks just etnotaustaga artistid raja taga peale lähevad?
Ma arvan, et see on eesti keel. Puuluubi puhul muidugi ka väljamõeldud keel, milles on segatud eesti keel kõikide teiste keeltega. Näiteks Mari Kalkun laulab ju samuti eesti keeles. Ma tunnen, et see on meil väga suur tugevus ja see on asi, mida ei maksa kogu selles digi- ja AI-buumis ära kaotada. Me peaksime ikkagi rääkima eesti keelt ja mängima sellega oma kunstis.
Nii palju on seda, et kui artist tahab välismaal läbi lüüa, hakkab ta kirjutama ingliskeelseid laule ja siis kõlab nagu kõik teised ansamblid, kes teevad ingliskeelsete sõnadega muusikat. Aga kohe, kui on eestikeelsed sõnad, kas või kõige suvalisema popitausta peal, hakkab see kõrva ja mõjub.
Folgi puhul tuleb see võib-olla lihtsalt puhtamalt välja, sest seal ei ole nii palju kellasid ja vilesid juures. Duo Ruudu puhul on juba kontseptsioon põnev: kaks naist ühe suure kandlega ja eesti keel. Puuluubi puhul täpselt samamoodi: kaks meest Hiiu kanneldega. See on juba nii veider kontseptsioon ja vaatepilt, et inimesi see paelub.