Kaevamised toimusid kiirustades, kuna pärast 1939. aasta baaside lepingut kardeti, et piirkonda rajatavad Nõukogude sõjaväebaasid võivad muistise hävitada. Tegelikult baase sinna ei rajatud ja kalme säilis, kuid kaevamiste kiirus ning asjaolu, et pinnast ei sõelutud, tähendasid, et osa leide jäi avastamata. Lisaks läks Teise maailmasõja ajal kaduma sadu esemeid, kui leiud sõja eest evakueeriti.
1940. aasta kaevamistel koguti üle 5500 leiunumbri, mille all peitub tegelikult enam kui 20 000 eset ja esemekatket. Magistritöö käigus vaadati kogu säilinud materjal uuesti läbi, esemed määrati ja dateeriti ning kanti koos fotode ja kirjeldustega Osiliana andmebaasi. Samuti märgiti kõik leiud kaevamiste käigus koostatud joonistele. Selline põhjalik kaardistamine võimaldas esmakordselt analüüsida esemete paiknemist kogu kalme ulatuses.
Uurimistöö näitab, et Viltina kalme peamine kasutusaeg jäi 11.–12. sajandisse. Kui varem arvati, et kalmistut kasutati peamiselt 10.–13. sajandil, siis uued andmed lubavad täpsustada, et kalme rajati tõenäoliselt 10. sajandi lõpus või 11. sajandi alguses ning selle kõige aktiivsem kasutus jäi 12. sajandisse. Samas ei lõppenud tegevus kalmel ka pärast 13. sajandit. Hilisematele matustele viitavad nii kolm laibamatust kui ka kalmest leitud keskaegsed ja uusaegsed mündid.
Valdavaks matmisviisiks olid põletusmatused, mille puhul olid põletatud luud ja hauapanused kalme alale laiali puistatud. Lisaks tuvastati kaevamiste käigus üheksa kiviringi, millest enamik oli hilisemate matmiste käigus osaliselt lõhutud.
Viltina külas asuv kivikalme on oma ligi 3500 ruutmeetri suuruse pindalaga Saaremaa suurim hilisrauaaegne matmispaik. Foto: TLÜ arheoloogia teaduskogu
Erilist tähelepanu pälvis kolm laibamatust, mis paiknesid kalme pealmistes kihtides. Kõik kolm luustikku olid võrdlemisi kõdunenud, hauapanused puudusid. Ühe maetu sõrmes oli siiski sõrmus, mis on võimalik dateerida vahemikku 15.–17. sajand. Sellised hilisemad matused on mõningal määral levinud ka teistes kalmetes (näiteks Maidlas Läänemaal) ning need viitavad asjaolule, et kalme oli kohaliku rahva jaoks oluline ka mitmeid sajandeid hiljem. Võimalik, et kalmele hiljem maetuid polnud mingil põhjusel võimalik kristlikule kalmistule matta.