FAKTIKONTROLL | Kas kodukoht muutub tuulikute läheduses elamiskõlbmatuks?

Facebooki suunamudija Erki Laansalu selgitab avalikes videopostitustes, et inimesed, kes elavad tuulikute lähedal, riskivad oma tervisega. Tema sõnutsi vähendavad tuugenid immuunsust ja süvendavad kroonilisi haigusi. „Elu tuulikutest 10 kilomeetri raadiuses on elamiskõlbmatu,“ väidab ta.

Laansalu sõnul ei kehti aastakümneid vanad müranormid enam tänapäevaste suurte tuulikute puhul. Tema sõnul „manipuleeritakse inimestega statistiliselt“, sest ametlikult mõõdetakse vaid tuuliku keskmist mürataset. Tema väitel ületab tuulikute n-ö tipphelitugevus lubatud sätestatud müranorme.

Laansalu kritiseerib ka tuulikute CO2 jälge ja väidab, et selle puhul ei ole õigesti arvestatud tuugenite tootmisega seotud keskkonnajälge.

Alates juunikuust on tema tuulikuteteemalisi postitusi Facebooki andmetel jagatud edasi 1084 korda.

1. väide: piirkond tuulikutest 10 kilomeetri raadiuses on elamiskõlbmatu

Nii Euroopa riikides kui ka mujal maailmas on tehtud pikaajalisi uuringuid, mille kohaselt pole usaldusväärseid tõendeid, mis kinnitaksid vahetut seost tuuleparkidest kümne kilomeetri raadiuses elamise ja negatiivsete tervisemõjude vahel.

Küll on võimalik psühholoogiline efekt, kui tuulikud on näiteks kodule väga lähedal.

„Elamine tuulikute lähedal, kus neid on juba kuulda, võib tekitada osas inimestes ärevust, mis tekitab stressi ja magamatust, mis võib omakorda vähendada immuunsust,“ põhjendas Tartu ülikooli kestliku arengu keskuse juhataja Hans Orru.

Orru sõnul võib otse tuuliku läheduses, ühe-kahe kilomeetri raadiuses elamine tekitada uneprobleeme. Küll aga puudub mõju kümne kilomeetri kaugusel, kuhu tuulikute müra kuulda ei ole.

Ärevust, mis on seotud negatiivse hoiakuga tuuleparkide vastu, nimetatakse notseeboefektiks.

Inimest võib selleks mõjutada tuulikute tekitatav müra, kuid ka üldised arvamused ja hoiakud tuulikute suhtes (näiteks lugedes selleteemalisi hirmutavaid ja eksitavaid postitusi internetis).

Laansalu viitab korduvalt tuulikute infrahelile kui tervisekahju tekitajale. Oleme varemgi ümber lükanud väite, justkui tuulikute tekitatav infraheli oleks inimese tervist kahjustav.

• Mitmekümnete aastate vältel tehtud teadusuuringud pole leidnud, et tuulikute infraheli mõjutaks tervist märkimisväärselt negatiivselt. Olulisi kahjulikke tervisemõjusid ei leidnud ka Tartu ülikooli teadlaste koostatud põhjalik teaduskirjanduse ülevaade tuulikute infrahelist.

• Tuuleparkide tekitatav infraheli ei erine looduslikust infraheli foonist, mida tekitavad nt tuul ja lained. Samuti on see väiksem linnakeskkonnas autoliiklusega kaasnevast mürast.

2. väide: tuulikute müranormid on mitukümmend aastat vanad

Ehkki Euroopa Liidu müradirektiiv pärineb tõepoolest 2002. aastast, on Eesti tuuleparkide müra regulatsiooni alates 2016. aastast korduvalt uuendatud ja muudetud. Välisõhus leviva müra normtasemeid reguleeriv määrus nr 71 kehtestati 2016. aastal ning kliimaministeeriumi juhend „Välisõhus leviva müraga arvestamine tuulikute planeerimisel“ on koostatud 2021. aastal; sedagi täiendati hiljuti, 2024. aasta kevadel.

Piirnormid on Orru sõnul universaalsed ja kehtivad kõikjal elukeskkonnas (elamud, koolid, haiglad) olenemata sellest, kas müraallikas on tehas, sadam või tuulepark.

Eestis kehtivad tuulikutele samad piirväärtused nagu muule tööstusmürale elamualadel: olemasolevatel aladel kuni 60 detsibelli (dB) päeval ja 45 dB öösel. Uute tuuleparkide planeerimisel rakendatakse aga rangemat sihtväärtust, 45 dB päeval ja 40 dB öösel, mille on riik spetsiaalselt kehtestatud uutele planeeritavatele aladele.

Kui müratase ületab tuugenile lähima maja juures piirnormi (40–45 dB), tuleb projekti korrigeerida.

Ka maailma terviseorganisatsioon (WHO) soovitab hoida tuulikute müra alla 45 dB.

Kokkuvõttes on tuulikute lubatud mürataset korrigeeritud korduvalt ja ka alles mõne aasta eest. Seejuures on mürapiiranguid karmistatud.

3. väide: müranormi ei ületa tuulikud seetõttu, et neid mõõdetakse keskmise müra järgi

Peab paika, et müra mõõdetakse kaalutud keskmise kaudu. See tähendab, et tuulisemal ajal võibki tuulik olla valjem kui 45 dB. Küll ei saa seda juhtuda väga tihti ja intensiivselt, vastasel juhul läheks kaalutud keskmine üle piirnormi. Nõnda keskmiseid näitajaid mõõdetaksegi.

Eesti müramäärus sätestab elukeskkonna müra piirväärtuse, sh tuulikute müra, ekvivalentse helirõhutaseme järgi. Lihtsustatult võib öelda, et see on teatud ajavahemiku (nt päevane periood kell 7–23 või öine periood kell 23–7) jooksul mõõdetud keskmine müra.

Olenevalt tuule kiirusest ja suunast tõuseb ja langeb tuuliku tehtav müra aja jooksul tsükliliselt. Lisaks tekib ka tuulikule iseloomulik „vuhh… vuhh… vuhh…“ hääl, mida nimetatakse amplituudmodulatsiooniks. Iga kord, kui tuulikulaba sambast mööda läheb, kuuleb inimkõrv mõnevõrra tugevamat iseloomulikku heli.

„Kõrva jaoks on see suur erinevus, ent tegelikkuses ei ole,“ ütles Orru, kelle sõnul on tuulikute keskmise ja maksimaalse müra vahe tuuleparkide puhul väike.

Seepärast ei peaks tema sõnul ka tuulikute tipphelirõhkusid reguleerima hakkama.

Ta tõi võrdluseks kaitseväe polügoonil harjutuse käigus kuuldava müra. Keskmise ja maksimaalse tuuliku müra vahe erineb amplituudmodulatsiooni korral umbes 4 dB, kuid kaitseväe polügoonil võib see erinevus ulatuda kümnetesse detsibellidesse.

„Need on väga suured müra erinevused, mida ei saa tuulikutega isegi võrrelda,“ märkis Orro.

„Tuulikute puhul piisab, kui on reguleeritud üleüldine müratase.“

4. väide: inimesed ei arvesta tuulikute tootmisel tekkivat CO₂ õiglaselt

Tuuleenergia ei ole täiesti heitmevaba energiaallikas. Kasvuhoonegaase tekib tuulegeneraatorite tootmise, paigaldamise, hooldamise ja lammutamise käigus. Igal energiaallikal on tegelikult alati CO2 jälg, ka tuuleenergial.

Tuuliku ehitamisel ja selle jaoks vajalike materjalide, terase, betooni, haruldaste muldmetallide, kaevandamisel ning transpordil tekib CO2 jälg.

„See on see, mis tuleb n-ö tuulikutesse investeerida, aga ühel hetkel hakkab see tagasi tooma,“ selgitas Orru.

Arvutused näitavad, et tuulik hakkab ühel hetkel tootma rohkem puhast energiat, kui tema valmistamiseks kulus. Sellest hetkest edasi, ülejäänud 20 aasta jooksul, toodab see puhast energiat, ilma, et ise CO2 juurde tekitaks, mis hoiab kokku tohutult rohkem kasvuhoonegaaside emissioone, kui selle tootmiseks kulus.

„Fossiilkütus ei hakka aga kunagi tagasi tootma,“ märkis Orru.

Teadlased kasutavad tuulikute CO2 jalajälje hindamiseks meetodit nimega elutsükli hindamine (Life Cycle Assessment). See arvutab sisse nii maavarade kaevandamise, tehase ehituse, transpordi Hiinast, paigalduse, 20–25 aastat tööd kui ka utiliseerimise.

Kokkuvõttes pole tuuliku püstitamisele kuluv keskkonnajälg kellelegi üllatuseks ja sellega on tasuvusarvutusi tehes arvestatud. Ning needsamad arvutused näitavadki, et keskkonnale on tuulikud säästlikumad kui traditsioonilised fossiilkütused.

Otsus: eksitav. Teadusuuringud ei kinnita, et tuulikute infraheli kahjustaks tervist märkimisväärselt; Eesti tuuleparkide müranorme on viimaste aastate jooksul korduvalt täiendatud. Tuulikute CO2 jälje arvutamisel on ehitamisega seotud saaste arvesse võetud ning tuuliku toodetav puhas energia teeb esialgsed tootmisheitmed kiiresti tasa. Peab paika, et osa inimesi on kurtnud tuuleparkide läheduses tervisemurede üle; teadlaste hinnangul on see eelkõige psühholoogiline notseeboefekt. Äärmisel juhul puudutab tuulikute helifoon inimesi siis, kui nad elavad tuulepargi vahetus naabruses, mitte kuni kümne kilomeetri kaugusel.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani? Saada Kommenteeri Loe kommentaare (54)