Eesti tervishoiukorralduse üks keskseid põhimõtteid on, et inimese tervis peab olema kaitstud sõltumata tema rahakoti paksusest. Samas on võimalik oma raha eest tasuda selliste lisateenuste eest, mis ei ole meditsiiniliselt vältimatult vajalikud. Probleem on aga selles, et piir eri tüüpi teenuste vahel on pahatihti hägune.
Kehtiva ühiskondliku kokkuleppe järgi on iga kindlustatu tervisekindlustus 13 protsenti tema töötasust ning selle kannab otse riigile tööandja. Kui tervisekassa poolt kindlustatud patsiendilt küsitakse mõnes olukorras mingi protseduuri eest siiski lisaraha, siis ei tohi sellest halveneda ravikindlustusraha eest osutatavate teenuste kvaliteet.