Organisatsioonide liitmist ei tohi esitada digiriigi sisulise reformina, kui samal ajal jäävad lahendamata andmete tähendus, teenuste omand, vastutus ja koostöö erasektoriga, kirjutab Margus Püüa.
Digiriigi reformi vajaduses ei ole põhjust kahelda. Riigi IT-korraldust saab alati paremini juhtida, kulud peavad olema läbipaistvamad, ühised baasteenused saavad olla kvaliteetsemad ja vananenud lahenduste hulk võiks olla väiksem. Reformi praegusest avalikust põhjendusest jääb siiski ebaselgeks, millist probleemi tegelikult lahendame.
Räägime killustatusest, dubleerimisest, ühistest platvormidest ja vajadusest tsentraliseerida. Paneme kõik ühte patta, kuigi organisatsioonide, taristu, tarkvarakomponentide, teenuste ja andmete konsolideerimine on täiesti erinevad otsused.
IT-majade liitmine võib vähendada küll tugitegevuste dubleerimist, kuid ei pruugi paranda iseenesest teenuste kvaliteeti ega riigi infosüsteemide arhitektuuri, pigem vastupidi, optimeeritud ja efektiivne konsolideeritud tugiteenus võib takistada sisuliste põhiteenuste tõhusat osutamist.
Eesti e-riigi edu alus on olnud hajus süsteem. Andmed hõivatakse seal, kus need tekivad, nende eest vastutab konkreetne asutus ja vastutav töötleja ning teised asutused kasutavad neid turvaliselt üle X-tee. Ka õiguslik loogika on aastaid lähtunud põhimõttest, et sama fakti ei koguta eri andmekogudesse korduvalt. Andmetel peab olema selge autoriteetne allikas ning vastutaja, kes tagab nende õigsuse, tervikluse, konfidentsiaalsuse ja käideldavuse.
Seetõttu on raske mõista, mida tähendab väide, et reformiga hakatakse andmete dubleerimist lõpetama. Kui sama fakti kogutakse tõesti mitmesse registrisse, tuleb need juhud konkreetselt välja tuua. Kui probleem on selles, et eri asutused loovad eraldi autentimise, maksete, teavituste, dokumendihalduse või kasutajaliidese lahendusi, siis tuleb rääkida tarkvarakomponentide ja tehniliste teenuste dubleerimisest. Need on konkreetsed probleemid ja neil saab olla ka konkreetne lahendus.
“Riigi roll on tagada usaldusväärsed alusandmed, selged õigused, turvaline andmevahetus ja kontrollitavus.”
X-tee võimaldab andmeid turvaliselt vahetada ja kasutada väga erinevate teenuste loomiseks. See kehtib nii riigiasutuste kui ka erasektori kohta. Seetõttu ei pea riik ise looma kõiki kodanikule vajalikke rakendusi ja kasutajaliideseid. Riigi roll on tagada usaldusväärsed alusandmed, selged õigused, turvaline andmevahetus ja kontrollitavus.
Kui asutused mõistavad erinevalt, mis on näiteks teenus, õppija, ettevõte, kompetents, toetusvajadus, leibkond või juhtum, siis ei teki sisulist koosvõimet. Tekivad tõlkekihid, käsitsi tehtavad teisendused, uued andmekoopiad, erilahendused ja järjest kallimad liidestused. Tehniliselt võivad süsteemid olla ühendatud, kuid sisuliselt räägivad need endiselt erinevat keelt.
Tehnilise koosvõimega oleme Eestis üsna kaugele jõudnud, kuid vaatamata RIA pingutustele on semantilise koosvõime loomisel ikka veel väga palju teha. Siin on minu hinnangul Eesti digiriigi tegelik järgmine arenguhüpe.
Tehisaruajastul on semantika küsimused eriti olulised. TI-agendid ei saa usaldusväärselt tegutseda keskkonnas, kus mõisted, seosed ja reeglid on kirjeldatud üksnes dokumentides, asutuste sisemistes juhendites või inimeste peas. Kui tahame, et tehisintellekt aitaks inimesel suhelda riigiga, leida sobivaid teenuseid, kontrollida õigusi, koostada taotlusi või teha otsuseid, peab ta saama aru, mida riigi andmed ja protsessid tegelikult tähendavad.
Seetõttu peaks digiriigi reformi keskne sisu olema semantilise koosvõime parandamine. Valdkondade mõisted, andmeobjektid, seosed, klassifikaatorid ja reeglid tuleb kirjeldada ühtsete põhimõtete alusel, masinloetavalt ja kirjeldused peavad olema veebist otsitavad ja leitavad. Samu tähendusi peavad saama kasutada riigiasutuste infosüsteemid, ettevõtete teenused ja TI-agendid. See ei tähenda üht keskset andmebaasi ega kõigi süsteemide ühetaoliseks muutmist. Ühine semantika võimaldab hajusal süsteemil toimida tervikuna.
See töö ei ole pelgalt tehniline standardimine. Igas valdkonnas tuleb kokku leppida, milliseid mõisteid ta kasutada, kuidas neid eristada ja kes nende tähenduse eest vastutab. IT-organisatsioon saab aidata kirjeldusi rakendada, kuid ei saa otsustada, mida tähendab näiteks abivajadus, õigus teenusele või inimese kompetents. Seetõttu ei teki semantilist koosvõimet asutuste liitmise tulemusel, see vajab sisuliste valdkondade juhtimist ja pädevust.
IT-majade ühendamine võib olla mõnes kohas põhjendatud. Ühised baasteenused võivad olla odavamad ja kvaliteetsemad. Kuid organisatsioonide liitmist ei tohi esitada digiriigi sisulise reformina, kui samal ajal jäävad lahendamata andmete tähendus, teenuste omand, vastutus ja koostöö erasektoriga.
Enne reformi elluviimist peaks avalikkus nägema selget sihtarhitektuuri. Mida täpselt tsentraliseeritakse? Mis jääb hajusaks? Kes vastutab andmete ja kes teenuse tulemuse eest? Millised süsteemid või komponendid lõpetatakse? Kuidas kirjeldatakse andmete tähendused? Kuidas saavad ettevõtted ja TI-agendid neid turvaliselt kasutada?
Ilma nende vastusteta on oht, et senine segadus lihtsalt koondatakse suurematesse organisatsioonidesse. Eesti ei vaja vähem hajusust. Eesti vajab hajusat digiriiki, mille osad mõistavad andmeid, teenuseid ja reegleid ühtemoodi.