Eesti valitsus, täpsemalt regionaal- ja põllumajandusministeeriumi kohalike omavalitsuste poliitika osakond (algselt rahandusministeeriumi all) korraldab viimase kolmel aastal regionaalseid arenguleppeid Kesk-Eestis ja Lõuna-Eestis eesmärgiga parandada ettevõtluskeskkonda, tugevdada koordinatsiooni harupoliitikate ja erinevate regionaalarengut mõjutavate meetmete vahel.
Näiteks Lõuna-Eestisse kavandati kaheksa tegevussuunda. Praeguseks on lepped nõukogude liikmete poolt kinnitatud, aga kuna minister, poliitiline meeskond ja ka osa ametnikke valitsusremondiga vahetusid ning eelmise regionaalministri kava osa piirkonnajuhte koondada ja n-ö regioonikuningad palgata allavett lasti, siis on lepped, millesse kümned inimesed panustasid sadu töötunde, praegu äraootavas staatuses.
Lepete raames on tegeletud siiski Piirkondliku ettevõtlus ja elukeskkonna (PEEK) meetme raames eelistoetamise seadustamisega ning lisatud mõni tegevus 2024–2027 koalitsioonileppesse. Samuti soovitakse lepped võtta aluseks uue planeerimisperioodi 2028+ toetusmeetmetele.
Arengulepete koostamisse kaasati ka eksperte ülikoolidest ja erasektorist. Euroopa Liidu raha eest osales protsessis OECD (Majanduskoostöö ja arengu organisatsiooni ehk rikaste riikide klubi) ettevõtluse, väike- ja keskmise suurusega ettevõtete, regioonide ja linnade keskus (CFE, mis on osa OECD regionaalarengu poliitikakomitee programmist). 2025. aasta juulis avaldati nende aruanne “Kohapõhise regionaalarengu poliitika tugevdamine Eestis”.
Nagu ikka on OECD materjalid väga hästi koostatud. Raportit lugedes ei ole otseselt nende tööle midagi ette heita, pandi kirja, mis statistikast vastu vaatas ning intervjuudest ja seminaridest juurde kuuldi, lisati mitmete maade hea kogemuse ülevaated ning anti kokkupandu põhjal soovitusi.
OECD teadmiste kasutamine andis protsessile tuge eriti ministeeriumite vahelises sisekommunikatsioonis ja tõstis ettevõtmise kaalu. Üldises plaanis on aga välisekspertide probleemiks siin viibitud piiratud aeg, aga ka keele- ja kultuuribarjäär, mis ei võimalda alati just kõige paremini mõista siinset konteksti ja võrgustike dünaamikat ning anda spetsiifilisemaid praktikas toimivaid soovitusi.
Järgnevas loos näemegi arengulepetesse kaasatuna enda rolli sisevaate tugevdamisel. Artikli jagame kolmeks: hakatuseks OECD aruande lühiülevaade, siis leppe protsessi ja aruande probleemid ning lõpuks pakume omapoolse positiivse programmi edasi liikumiseks. Kirjutamisel suhtlesime värskelt ka arengulepete juures olnud võtmeisikutega.
Kasvav regionaalse arengu lõhe kui killustunud avaliku halduse tulem
OECD analüüs toob esile Eestis süveneva regionaalse ebavõrdsuse, kus pealinnapiirkond domineerib üha enam rahvastiku, majanduse ja tööturu näitajates. Harjumaal elab ligi pool elanikkonnast, toodetakse üle 60 protsenti SKP-st ning tööviljakus ületab näiteks Lääne-Eesti oma koguni 53 protsenti. Enamus teisi piirkondi on alates 1991. aastast elanikke kaotanud, Ida-Virumaa koguni ligi 45 protsenti, ja mõnes maakonnas võib rahvaarv aastaks 2050 väheneda veel 15 protsendi võrra.
Raportis rõhutatakse, et Eesti harupoliitikad on “ruumiliselt pimedad”. Kuigi “Eesti 2035” strateegia suur eesmärk on piirkondlike erinevuste vähendamine, seavad ministeeriumid eesmärke üleriigiliselt ega arvesta harupoliitikate (viimasel ajal siis kõiksugu kärpimiste) mõju kohtadele.
Tulemuseks on suurlinnakeskne areng, kus ka Euroopas regionaalse arengu ühtlustamiseks mõeldud ettevõtlustoetused ja infrastruktuuriinvesteeringud nuumavad suuremaid keskusi. Puudub terviklik regionaalpoliitika ning ministeeriumide vaheline koostööraamistik. Seaduste ja strateegiate regionaalse mõju hindamine on tihti formaalne ja nende täitmise eest vastutus hajus, kuna harupoliitikatel regionaalne mõõde puudub.
Aruanne soovitab tugevdada ministeeriumite koostööd, eriti eesmärkide osas, mis toetavad konkreetsete piirkondade arengut. Samuti tuleks täiustada mõjude hindamist, näiteks luua pidevalt uuenev avalik piirkondliku arengu statistika seirel põhinev nutikas tööriist, mis kuvaks uute seaduste ja strateegiate eeldatavat mõju piirkondadele, ja pakkuda ametnikele sihipäraseid koolitusi. Regulaarne ametkondade üleste arutelukohtade loomine aitaks siduda erinevates valdkondades toimetajaid ja võimestada nende koostööd.
“Kuna 81 protsenti riiklikest toetustest on sihtotstarbelised, jäävad omavalitsused sageli pelgalt teenusepakkujateks, mitte arengu kujundajateks.”
Oluline probleem on kohalike omavalitsuste (KOV) piiratud rahaline ja strateegiline võimekus. Eesti kohalikud omavalitsused on OECD riikide seas pea madalaima omatulude osakaaluga, mis piirab investeeringuvõimet ja pärsib motivatsiooni. Kuna 81 protsenti riiklikest toetustest on sihtotstarbelised, jäävad omavalitsused sageli pelgalt teenusepakkujateks, mitte arengu kujundajateks. KOV-id pigem konkureerivad omavahel või nokitsevad omaette, kui et teevad koostööd.
Koostöö riigi ja kohaliku tasandi vahel on nõrk ning maakondlikud strateegiad jäävad tihti soovinimekirjadeks, mille rahastus sõltub keskvalitsuse seatud projektitaotluste reeglitest. OECD soovitab tugevdada omavalitsuste planeerimisvõimekust, pakkuda juhendmaterjale, koolitusi ja hea kogemuse ülekandmist.
Riiklik strateegiakeskkond peaks enam arvestama ka maakondlikke arengukavasid, et ühildada kohalikud, regionaalsed ja riiklikud eesmärgid ning leida viisid, kuidas need eri institutsioonide koosloomes saavutada.
Positiivse arenguna nimetab raport Kesk-Eesti ja Lõuna-Eesti katsepiirkondade regionaalseid arengunõukogusid, kus ministeeriumid, omavalitsused ja kohalikud huvirühmad ühiselt määratlesid piirkondlikud prioriteedid.
OECD soovitab laiendada nende nõukogude koosseisu, selgelt eristada eeluuringute ja läbirääkimiste faasid ning tagada kokkulepete elluviimise usaldusväärsus koos järelevalvemehhanismidega. Samuti tuleks pilootprojekti tulemusi sõltumatult hinnata, et veenduda seatud eesmärkide saavutamises.
Joonis 1. Asustuse tasakaalustatud arengu tagavad vähemalt kümme majanduslikult tugeval järjel ja ühtlaselt üle Eesti paiknevat vedurlinna. Autor/allikas: Üleriigilise planeeringu asustuse arengustsenaariumide koonduuring, 2025
Luik, haug ja vähk arenguvankri ees
Arengulepete kui positiivse näite osas tuleb esialgu jääda küll eriarvamusele. Esmalt tekitab küsimusi arenguleppe piirkondade moodustamine, mis toimus vabatahtlikkuse alusel. Kui Lõuna-Eesti piirkonnas on Tartu selge keskus, siis Kesk-Eestisse pandud Järva-, Lääne-Viru-, Rapla- ja Viljandimaa sidusus puudub.
Hoolimata igati asjalike ja pragmaatiliste ettevõtjate osalusest ei kippunud see kooslus alguses kuigi hästi kokku kõlama: osalised ei saanud aru, mida paganat on ühist Rapla suburbanitel, Käsmu kapteniküla suvitajatel ja mulkidel Läti piiri ääres. Seal ei ole ega ka tule geograafiliselt kokku kõlavat regiooni. Osa sealseid omavalitsusi keelduski lepet allkirjastamast. Viljandimaa tahtis maakonnana omaette jääda, ehkki arenguleppe protsessist ei lahkunud.
Kui Lõuna-Eestis oldi alguses enam ühte meelt, siis hiljem eraldus kagulastest poliitikute punt, kes kartuses, et Tartu võtab kõik ja senised küll väikesed Kagu-Eesti ja Seto lisarahastused kaovad, hakkasid leppesse erandeid sisse kuduma. Sellele andis hoogu valitsuse uus koalitsioonilepe, mis võttis teravdatud tähelepanu alla Euroopa Liidu idapiiri äärsed alad, keskendudes Ida-Virule ja Kagu-Eestile.
Nii ministeeriumi eesmärgipüstitajate kui ka OECD tiimi üks probleem oli niisiis geograafia ignoreerimine lähteülesande koostamisel. Kuna asjaga oli kiire, siis otsustati lihtsalt katseprojektiga pihta hakata. Eesti regionaalse jaotuse terviklik läbimõtlemine jäeti kõrvale ega arvestatud juba välja kujunenud identiteedi ja koostöösuhetega toimeregioonidega.
Usaldus inimeste ja organisatsioonide vahel ei teki üleöö. Kui esimesel kohtumisel sellele OECD töötaja tähelepanu juhiti, siis ta möönis, et see võib olla väljakutseks, kuid kuna ministeeriumi poolt olid piirijooned juba maha tõmmatud, siis oldi nõus sellega kaasa minema.
Et mingi jaotus tuli aluseks võtta, siis valiti Eurostati NUTS3 jaotus ja seegi muutetud kujul. Seda “au” on endale miskipärast tahtnud võtta nii mõned poliitikud kui ka ametnikud.
Poliitikute argumentatsioon oli, et kui ministeeriumid ei viitsi suhelda 15 maakonnaga, siis ehk lepivad nad nelja–viie “regiooniga”. Ametnike igati asjakohane idee oli tekitada ettevõtluse arendamisel maakonnast suurema mastaabiga koostööplatvormid, et tagada parem institutsionaalne suutlikkus, mille kaudu euroraha regioonidesse suunata ja seeläbi kasvatada arenduste mastaapi ja majanduslikku mõju. Mitte et iga küla ajab endale välja järgmist kergliiklusteed või muuseumi. Valitsus nõudis aga enne plaani, millele raha anda.
Kuna elanikkond on maapiirkondades vähenenud ja projektide koostamine ja nende juhtimine eeldab professionaalsust, siis võib neid taotlusi ka mõista. Aga aastasadade jooksul välja kujunenud ajalugu, sidemeid, suhteid ja identiteeti üleöö ei muuda. Vägisi ikka armsaks ei tee ja usaldust ei tekita. Nagu sai ka ministrile ja osalistele öeldud: raha jagamiseks võib ju neid kooslusi kasutada, aga nende põhjal uusi keskusi ja struktuure luua ei tasu.
Poliitilise tahte ja ühtse valitsemise puudumine
Muus osas saab OECD analüüsis esile toodud probleemidega kõigiti nõustuda. Me saame neid siin maakeeli ja veidi mahlakamate lisandustega lahti seletada.
Regionaalsed erinevused kasvavad jätkuvalt, sest valitsustel ei ole olnud poliitilist tahet ja järjepidevust seda trendi muuta. Teema kerkib üles enne valimisi ja vaibub siis taas. Üleriigiliste regionaalsete programmide raha on EL-iga liitumisest alates vähenenud nominaalselt umbes kolm korda ja inflatsioon on sellestki rahast omakorda enam kui poole ära söönud.
Aastate 2014–2020 struktuurivahendite rakendusperioodil said Tallinn ja Tartu euroraha mitte ainult absoluutnumbrites, aga ka elaniku kohta kordades enam kui teised maakonnad.
Jätkuvalt valitseb tahtmatus Eesti jagada kaheks NUTS2 regiooniks, kuna pealinnas kaotaks sellest liiga paljud. Aga kui Eesti SKP taas kosub ja jõuame üle 90 protsenti EL-i keskmisest, siis kaotame juba väga palju. Teema laualt maha võtmine ainult tehnilise ja bürokraatliku lähenemise põhjendusega pole usutav, mistõttu võiks selle alternatiivi läbitöötamine olla sisuline. Kui senine riigipoliitiline lähenemine regionaalse tasakaalustamise suunal pole tulemust toonud, siis on aeg teha varasemast teistmoodi.
Kui nüüd poliitikud leiakski ühise tahte regionaalse arengu jaoks midagi ära teha, siis ka Eesti avalik haldus ei kipu seda võimaldama. Ministeeriumid pole mitte ainult omavahel, vaid lausa osakonniti killustunud. Sellele juhtis tähelepanu juba OECD 2011. aasta aruanne. Ühtset valitsemist ei ole, iga minister ja valdkonna juht ajab oma asja. Kui ajab.
Me võime “Eesti 2035” dokumendile lisaks kokku kirjutada veel mitu strateegiat, aga sellest ei sõltu palju, sest valitsusele ei ole regionaalseid erinevused lihtsalt olulised. Millegi muutmiseks peab teema eest vastutav minister olema piisavalt suurte munadega, et teisi oma idee õigsuses veenda.
Senise kogemuse põhjal peab teemat vedav asekantsler omakorda olema valmis lehmakauplemiseks teiste ministeeriumite või ametitega, et mingid olulised teisest sõltuvad jupid tehtud saaks. Millal ometi tekib “oma” asja ajamise asemel “meie” asja ajamine? Senise mudeliga, kus hoolimata ühes superministeeriumi majas asumisest ollakse jätkuvalt üksteisest valgusaastate kaugusel olevates silotornides, enam välja ei vea.
Niisamuti ei ole jätkusuutlik üksteisega konkureerima pandud parteikontoritest kohtadele suunised, emissare ja kultuuri(tust) saatev omavalitsusi rahaliselt nörritav jaga ja valitse tüüpi omavalitsussüsteem, mis üha enam kohalike omavalitsuste funktsioone (à la riigigümnaasiumid) ja otsustamist nendesse samadesse silotornidesse kahmab.
OECD on aastaid soovitanud rakendada mitmetasandilist valitsemist ja halduse detsentraliseerimist. Selle asemel aga kaotati meil 2017. aastast maakonnatasandil juhtimine, mis varasemalt keskvõimu ja kohalikku võimu tasakaalustas. Üha räigem tsentraliseerimine on kombineeritud oma aja juba 1990. aastatel ära elanud metsiku lääne kapitalismiga, kus võitja võtab kõik. Võtabki!
See ei tähenda, et igatseme maavalitsusi tagasi, vaid näeme vajadust regionaalse arengu süsteemseks korraldamiseks ja sealse institutsionaalse võimekuste kasvatamist, sest enamus kohalikke omavalitsusi ja nende poolt ellu kutsustud maakondlikke arenduskeskusi ei suuda täita kõiki piirkondlikke arendusülesandeid ja pakkuda vajalikke teenuseid. Lahendus oleks koordineeritud koostöös. Siin-seal see ka toimib, aga kaugeltki mitte igal pool.
Arengulepe, mida polnud kellelegi müüa
Arenguleppeid pandi küll ministri otsuse, aga sisuliselt ainult osakonnajuhataja mandaadiga juhtima alama taseme ametnikud. Anti OECD targad appi ja öeldi, et sõitke. Valitsusel ei olnud sellest protsessist selget nägemust ega arusaamist, pühendumusest, raha eraldamisest rääkimata.
Kuna tegu oli katseprojektiga, siis see väga ei kohustanud. Oma ministri mõningane toetus tuli alles veidi enne seda kui valitsus regiooniarendajad rahandusministeeriumist “maale” saatis. Tulemus: osa regionaalarengus olulisi ministeeriume pani tuima ja keeldus leppe protsessis tõsiselt osalemast. Teised saatsid kohale väikesed ametnikud, kes olid alalhoidlikud ja sõnatud või siis rõhutasid, et nemad ei otsusta midagi.
Protsessil ei olnud ka kohalikku omanikku ehk konkreetset partnerit ja vastutavat institutsiooni, mis oleks järjekindlalt oma asja ajanud. No et kui uksest visati välja, siis aknast sisse ja vastupidi.
Kaasatud ettevõtjatele, omavalitsustele, ministeeriumitele ja arenguorganisatsioonidele ei olnud arenguleppe eesmärgid ja selle elluviimise mehhanism üheselt ega ka võimalik rahastusskeem selged. Neid “leiutati” jooksu pealt ja lahendatud pole need praeguseni.
Kiita tuleb küll kohalike osaliste entusiasmi ja tahet panustada, kuid alarahastatud kohalike omavalitsuste huvidest lähtuvalt saadi esmaseks tulemuseks selgelt liiga lai “ostunimekiri”, millest ministeeriumid hakkasid siis maha kraapima. Suureks takistuseks osutus bürokraatlik asjaolu, et arengulepped jäid õiguslikult määratletud.
Üks kurja juur on siin muidugi lõpetamata haldusreform, milles administratiivpiiride muutmisele järel pidi tulema omavalitsuste ülesannete sisuline läbivaatamine, finantsautonoomia suurendamine, koostöövormide laiendamine jms. Seda ei ole tehtud.
Nüüd regionaalne juhtimine kohati on ja kohati pole. Kui maakonda jäi vaid kolm omavalitsusüksust, siis pole nende liidul erilist mõtet, ise ju kõvad tegijad. Nii ongi mõnes maakonnas omavalitsusliidud tegevuse lõpetanud.
Maakondlikud arenduskeskused on väga erineva võimekusega ja osa neist taandunud projektinõustamise ja -korraldamise kontoriteks. Ilma nende kompetentse laiendamata ja võimekust kasvatamata pole neist väärikaid vastaseid ega ka koostööpartnereid ministeeriumitele, riigiametitele ja ettevõtetele.
Joonis 2. Eesti regionaalne spetsialiseerumine ja innovatsioonisüsteemi keskuste ettepanekud. Autor/allikas: Piirkondliku innovatsiooni rakendamise eeldused, võimalused ja korraldamine Eesti maakondades, 2025.
Hobuvankri ajastust 21. sajandisse
Nagu ka OECD märgib, oli arengulepete protsess, kuhu lisaks omavalitsustele kaasati ettevõtete ja mittetulundussektori esindajad ning keskvalitsus, igati asjakohane. Siin tuleb aga, nagu ka aruandes soovitatakse, teha korrektiivid.
Tehnoloogia muudab jätkuvalt ruumi. Osa praegustest omavalitsustest pärinevad aga hobuvankri ajastust, mil talumehel oli vaja päevavalgega vallamajas ära käia. Globaliseerunud auto-, lennuki-, neti- ja drooniajastu maailma liikuvust, aga ka kogukondade kasvanud tähtsust võiks halduses ometi hakata arvestama. Kui keskvalitsuse kontorid olid varem linna mööda laiali, siis ühes superministeeriumi majas koos olles peaks ju ometi olema võimalik enam koostööd teha – pole ju kaugele minna, et kokku saada.
Võttagi üheks eesmärgiks riigi tasakaalustatum regionaalne areng, mis oluline eriti julgeoleku ja elanikkonnakaitse, aga ka toiduga enesevarustamise, ekspordi, uute töökohtade, sotsiaalse võrdsuse ja elujõulise rahvakultuuri tagamisel.
Regionaalpoliitika olgu kogu valitsuse, mitte ainult regionaal- ja põllumajandusministeeriumi vastutusala. Peaminister ja president peavad välja ütlema, et regioonide tasakaalustatud areng on riigile oluline. Ja nii ka päriselt mõtlema ja tegutsema. No ja siis tuleks jätkata kantslerite ringis, kelle käes on tegelikult regionaalse arengu hoovad.
Harukondlikud arenduspoliitikad ei ole seni regioonides kuigivõrd integreeritud, toimivad paralleelstruktuurid ja ressursikasutus on kaugel optimaalsest. Näiteks on üles ehitatud eraldi keskkonnahariduskeskusi, ehkki kõrval on olemas (alakasutatud ruumidega) haridusasutused. Samal ajal ei lubata nendesse haridusasutustesse investeerida ettevõtluse ja elukeskkonna arengu raha, sest see peab tulema haridusministeeriumi realt. Kus need ettevõtjad ja regiooniarendajad siis koolituma peavad? Ehitame neile veel ühe maja?
Valdkondlikke arendusmeetmeid oli eelmisel programmiperioodil kokku üle 200, mis kippusid eriti uusettevõtluse suunal üksteist dubleerima ja olid ka sihtgrupile liiga spetsiifilised ja keerulised. Meetmete hulka tuleks suurusjärgu võrra kärpida ja osa nende rakendamisest detsentraliseerida.
Ministeeriumite ja ametite regionaalsed nõustamis- ja arendusstruktuurid on regioonides dubleeritud. See suurendab kulutusi ja vähendab maakondades strateegiliste investeeringute tegemise tõenäosust, kuna süsteem soosib konkurentsi rohkem kui koostööd. FIE-dest nn “mees koeraga” tüüpi konsulendid ja peamiselt pealinnas resideeruvad erakonsultandid-firmad pole just kõige uuendusmeelsemad, kuna napib omavahelist spetsialiseerumist ja süsteemset koolitumist.
Tugiteenused ja harukondlikud struktuurid oleks ratsionaalne koondada piirkonna vajadustele spetsialiseerunud arendus-innovatsioonikeskuste juurde loomaks ettevõtjaile n-ö ühe-peatuse-poed (one stop shop), mida on maailmas rakendatud juba sadakond aastat.
Arendus-innovatsioonikeskused kui rollivõtjad
Praegused maakondlikud arenduskeskused (MAK) korraldavad koolitusi ja pakuvad teadus-arendus-, nõustamis-, investeeringutoe-, inkubatsiooni- jm teenuseid. MAK-ide tegevust saaks laiendada koostöös kompetentsikeskuste, kolledžite, kutsekoolide ja ka gümnaasiumitega ning need võiks toimida Adapteri jt teadmusplatvormide kontaktpunktina. Et lähikonna ettevõtetele ja organisatsioonidele vahendada kõrgema taseme T&A teenuseid ülikoolidest, aga ka vajalikku teadmust valdavatelt välispartneritelt.
MAK-ide teenuseportfelli ja eriti just innovatsioonimeetmete kujundamisel saagu määravaks vastavaid teenuseid vajavate ettevõtete nõudluse ja omavalitsuste eelarveline võimekus tegevuste kaasrahastamisel.
MAK-id on valdavalt taotluspõhise rahastuse tõttu pidevas huvide konfliktis. Ettevõtetele teenuste osutamise asemel peavad nad lõputult taotlema projekte ja tootma kontrollide kontrollide kontrollidele aruandeid, et kontorit käigus ja töötajaid palgal hoida. Personal kipub ebakindlusest tingituna voolama.
Regionaalse arendusfunktsiooni täitmiseks tuleb neile tagada näiteks iga kolme aasta tagant korrigeeritav ja iga-aastaselt monitooritav teenuste ja tegevuste riiklik baasrahastus. Kõik MAK-id ei pea pakkuma kõiki teenuseid, suuri asju on mõistlik teha ühiselt ja omavahelist tööjaotust saab süvendada, arvestades olemasolevaid spetsialiste.
Senine meetmete projektipõhisus ja konkureeriv ülesehitus sunnib küll pingutama, kuid jätab vähe ruumi omavalitsuste ja ka maakondade strateegiliseks koostööks. Ei ole mõistlik, et taristut rajav ja hooldav riigiasutus (ka omavalitsus) peab taotlema raha teiselt riigiasutuselt ja palkab projekti koostamiseks ja juhtimiseks sageli erafirma. Põhjamaades on taotluspõhiseid meetmeid märksa vähem.
Kui ikka ühine tegevusplaan on olemas, siis saab ka selle järgi toimida, selle asemel, et panna osalisi veel konkureerima projektide kirjutamisel. Objektidele ja tegevustele antaks eelarve piires raha ja need tehakse ära. Mõistagi hangete korras saavutamaks parimat hinda ja tulemust.
Oluline teema on veel arengulepete nõukogude õigusliku aluse ja rolli määratlemine ning lepete rahastuse tagamine nende elluviimiseks. Ilma viimaseta ei juhtu midagi ehk jäädaksegi koostatama igaks juhuks unistuste ostunimekirju.
Kui rahapott antaks avalikkuse silme all jagada leppe osaliste, regiooni ettevõtjate, omavalitsuste, ministeeriumi, teadusasutuste ja MTÜ-de esindajate kogule, siis tulevad sealt ka ratsionaalsed ja kaalutletud otsused. Oma raha ju, seda ei raisata. No ja kui tuleb reaalseid valikud teha, siis on ka üsna kindel, et ministeeriumitest saadetakse kohale raskekahurvägi, mitte tagumise toa ametnikud.
Kümme keskust ja toimeregiooni
Kuhu mida paigutada? Regionaalarengu meetmete rakendamisel tuleb märksa enam arvestada reaalsete toimeregioonidega. Värsked Eesti 2050 Üleriigilise planeeringu asustuse arengustsenaariumide koonduuring ja MKM-i regionaalsete innovatsioonikeskuste uuringud jõudsid üsna samadele tulemustele: regiooni arenguks on vaja turu ja taristu toimimiseks kriitilist osaliste hulka, arvestatavat inim- ja finantskapitali, aga ka piisavate osalistega suhtluskohta.
Selliseid keskusi, arvestatava tagamaa ja innovatsioonivõimekusega maakonnalinnu on Eestis kümme. Mõni piiripealne linn jääb veidi joone alla, kuid võib valitsuse otsusega saada kergitatud. Kohalikke teeninduskeskusi, kus poes ja kohvikus käia ning kuhu pakid lasta tuua, on veel mitukümmend, kuid nende tarbija- ja tööturu suurus ning majandusarengut korraldav võimekus on alakriitilised.
“Keskvalitsusel ei peaks vist olema suurt vahet, kas suhelda viie või kümne regionaalse administratsiooniga.”
Mitmel pool Euroopas on jõutud arusaamisele, et minimaalseks arenguvõimeks, millega käitada ettevõtluskeskusi-inkubaatoreid ja hoida käigus teadmus-koolitusasutusi, on vaja vähemalt 30 000 elanikku ja nendelt kogutud maksuraha. Keskvalitsusel ei peaks vist olema suurt vahet, kas suhelda viie või kümne regionaalse administratsiooniga. Viimasel juhul oleks aga toeks ajalugu ja maakondlik identiteet, mis lisab õhinapõhisust.
Arengulepetega edasiliikumiseks on vaja need niisiis kujundada reaalsete majandusruumide-toimeregioonide põhisteks ettevõtlus- ja innovatsioonipoliitika dokumentideks, mis sidustavad keskvalitsuse ja kohaliku tasandi tegevusi.
Arendatavad keskuslinnad, nendes rakendatavad meetmed ja rahastusmudel tuleb määrata valitsuse poolt, seda omavahel kokku ei lepita. Juba eos tuleb välistada kolme–nelja oblasti ja keskuse loomise jutt, sest sellega ei lepita. Küll võib aga sarnaselt Tartu kultuuripealinna, LEADER-i või katsetatud arenguleppete mudeliga mitme maakonna osalistega tegevusi koordineerida, et vähendada dubleerimist ja omavahel ülesandeid jagada. Ja raha ollakse ikka nõus ka kambakesi jagama.
Lõpetuseks
Kokkuvõttes on OECD hinnangul Eestis regionaalareng jätkuvalt ja kasvavalt ebaühtlane, sest Eesti harupoliitikad on valdavalt “ruumipimedad” ja killustunud: ministeeriumite koostöö on nõrk ning omavalitsustel napib nii raha kui strateegilist võimekust.
Kas tasakaalustatum regionaalareng on Eestis võimalik? Võiks ju olla. Katseprojektina loodud Kesk-Eesti ja Lõuna-Eesti arengulepped näitasid, et eri osapoolte kaasamine on õige tee, kuid leppe õiguslik vaakum, institutsionaalse juhtimise nõrkus ja rahastuse puudumine vajavad edaspidi lahendamist.
Arenguleppe mudelit saab kasutada koostöö tihendamiseks küll. Edasiliikumine peab põhinema reaalsetel toimeregioonidel, millele on vaja luua arvestatav ja stabiilne rahastusmudel ning lisada võimekusi ja teenuseid, kus selleks on ka ettevõtete nõudlus.
Omaette eeldus oleks tugeva mandaadiga regionaalsed otsustuskogud, millel oleks piisavalt osalisi motiveeriv sõnaõigus ja vastutus. Selleks, et arengulepe saaks ministeeriumite töölaual toimivaks dokumendiks, on vaja määratleda nende õiguslik staatus. Piirkondlik arengulepe ei saa olla asi iseeneses, vaid regionaalarengu osaliste ja organisatsioonide ühine arusaam vajalikest muutustest ja nende elluviimise teedest. Seda saabki iseenesest koostada ainult heas koostöös ja usalduslikus vaimus.