Loomulikult vajab erakorraline olukord erakorralisi meetmeid, kuid me ei tohi ära unustada, et Eesti Vabariik on parlamentaarne riik, kus seadusandlik võim kuulub parlamendile ja mitte valitsusele. Meil pole mõistlik koostada parlamendiliikmete töö hüpoteetilisi kriisikitsendusi, seda enam, et meil juba on olemas eriolukorra seadus, mis kirjeldab üsna täpselt juhtimispõhimõtteid eriolukorras. Ühtlasi pole mõtet alahinnata parlamendi suutlikkust langetada täiendavaid kiireid kriisiotsuseid, mis on proportsionaalsed ja sobivad just sellesse hetke.
Ajaloolisi näiteid pole vaja kaugelt otsida. Kui Saksamaa tungis 9. aprillil 1940 Norra Kuningriiki, siis evakueerus parlament Storting pealinnast ning pidas istungeid Hamaris ja seejärel Elverumis. Seal andis parlament valitsusele erakorralised täidesaatvad volitused, et viimane saaks tegutseda parlamenti kokku kutsumata, kuni olukord normaliseerub. Peale okupatsiooni lõppu kogunes täpselt sama Stortingi koosseis, kuulutades välja uued valimised 1945. aasta sügisel.
Erinevalt Norrast, kus invasioon jäi raskeristleja Blücher uputamise tõttu toppama, vallutasid sakslased Taani sisuliselt tundidega ning parlament ja kuningas jäid pealinna. Parlament Rigsdagen üritas sakslastega koostööd, et säilitada sisepoliitilist autonoomiat, kuni okupandid parlamendi 1943. aastal laiali ajasid. Koostöö pärast natsidega ei pidanud Taani ühiskond parlamenti enam õiguspäraseks ning peale okupatsiooni lõppu kuulutas erakorraline ühtsusvalitsus välja uued valimised.
Parlamentaarses riigis peab põhiseaduslik initsiatiiv jääma igal juhul parlamendile, kes otsustab kriisiolukorras operatiivselt ise.
Need lood on pisikeseks spikriks spiiker Hussarile. Parlamendi neutraliseerimine sõjaseisukorras on omane pigem autoritaarsetele riikidele (näiteks Venemaa, Türgi, Egiptus), mitte demokraatlikele riikidele, kus ei ole võimalik parlamenti laiali saata. Meenutame: ka okupeeritud Taanis ei andnud kuningas ega keegi valitsusest parlamendile korraldusi – vastupidi, küsiti parlamendi heakskiitu otsusele hakata vastu Saksamaa ultimaatumile kehtestada kogu riigis erakorraline seisukord.
Huvitav, mis põhjusel usaldab riigikogu juhatus riigikogu näiteks sõja alguseni, seejärel aga peab võimalikuks, et selle liikmed sepitsevad midagi Eesti riigi vastu?
Parlamentaarses riigis peab põhiseaduslik initsiatiiv jääma igal juhul parlamendile, kes otsustab enda võimutäiuse delegeerimise üle ise. Pole ka mõeldav, et mingil moel hakatakse riigikogu liikmeid parlamendist välja arvama. Parlamendi spiiker peab kaitsma Toompead rünnakute eest, mitte aga pakkuma valitsusele blankovekslit, kus rahvakogu on tasalülitatud.