2014. aastal sõdis Drapatõi Donbassis majori auastmes, aga 2022. aastaks oli juba brigaadikindral

43-aastane Drapatõi kuulub Ukraina sõjaväelaste uude põlvkonda, kellel ei ole Nõukogude Liidu relvajõududes teenimise kogemust. Ta on seni noorim ülemjuhataja. Seni oli selleks Valeri Zalužnõi, kes sai ametisse 48-aastasena.

Drapatõi sündis Lääne-Ukrainas Hmelnõtskõi oblastis Kamjanets-Podilskõis. Sõjalise hariduse sai Drapatõi Harkivi tankivägede instituudis ja alustas karjääri 72. üksikus mehhaniseeritud brigaadis, mis baseerus Kiievi oblastis Bila Tserkvas.

Donbassi sõja ajal saadeti 72. brigaad Mariupoli juurde. 2014. aasta 9. mail püüdsid „Donetski rahvavabariigi“ pooldajad linna oma kontrolli alla võtta ja pataljon, mida juhtis major Drapatõi, sai ülesande toetada separatistide hõivatud politseivalitsuse hoone vabastamisoperatsiooni.

Drapatõi sõitis tankikolonni eesotsas olnud jalaväe lahingumasinaga Mariupoli tänaval efektse hüppega üle separatistide barrikaadi. See hetk sai üheks Ida-Ukraina sõja alguse sümboliks. Mariupol jäi separatistide kontrolli alla kuni 2014. aasta juunini, kui pataljonid Azov ja Dnipro-1 nad linnast välja lõid.

2014. aasta juuni alguses osales Drapatõi juhitud pataljon operatsioonides Ukraina-Vene piiri lähedal. Eesmärk oli ära lõigata separatistide varustamine Venemaalt. Ukraina väed jäid Vene armee tule alla ja sattusid Izvarõne juures piiramisrõngasse, millest murdsid välja raskete lahingutega.

„Oli päevi, kui meile anti seitse tundi vahet pidamata tuld kõigist suurtükkide ja miinipildujate liikidest. Jõud olid ebavõrdsed, abi ei jõudnud kohale, laskemoon lõppes, pea kogu tehnika oli rivist välja löödud. Ja siis läksid üksused läbimurdele. Kõik välja ei saanud, aga need, kes läbi murdsid, said tõesti kangelasteks,“ meenutas Drapatõi hiljem.

Vene-meelsete jõudude esindajad pakkusid tollal Ukraina relvajõududele „rohelist koridori“ piiramisrõngast väljumiseks, aga Drapatõi eelistas lahinguga välja murda.

Edasised sündmused näitasid, et tal oli ilmselt õigus. 2014. aasta augustis uskus samamoodi kotti jäänud Ukraina grupeering Ilovaiski juures vastase lubadusi, aga sattus katlast väljudes hävitava tule alla.

Pärast operatsiooni ülendati Drapatõi alampolkovnikuks. Mõne aja õppis ta Kiievis rahvuslikus kaitseülikoolis, aga naasis 2016. aastal terrorismivastase operatsiooni (ATO) tsooni, nagu seda tollal nimetati. Alguses oli ta 30. üksiku mehhaniseeritud brigaadi staabiülem ja siis 58. üksiku motojalaväebrigaadi ülem. Seal teenis ta 2019. aastani.

2021. aastal sai Drapatõi Suurbritannia sõjaväelise auasu Queen’s Sword kui operatiiv-strateegilise väljaõppe parim lõpetaja.

2021. aasta augustis sai Drapatõist Donbassis tegutsenud ühendjõudude ülema asetäitja. Ta juhtis vägede ettevalmistust ja sai samal aastal brigaadikindrali auastme.

Drapatõi paistis eriti silma 2022. aasta sügise vastupealetungi ajal. Hiljem võttis ta endale vastutuse sõjaväelaste hukkumise eest Vene rünnakus õppuste ajal

Pärast täiemahulise sõja algust sai Drapatõist lõuna operatiivväejuhatuse ülem. Tema väed kaitsesid Vene rünnaku eest president Volodõmõr Zelenskõi sünnilinna Krõvõi Rihi.

2022. aasta augustist novembrini oli Drapatõi Hersoni linna ja Hersoni oblasti Dnepri paremkalda osa eduka vabastamisoperatsiooni üks juhte. Ukraina kaitseministeerium nimetas Drapatõid üheks Hersoni lahingu võidu peaorganiseerijaks.

2024. aasta veebruaris nimetati Drapatõi Ukraina relvajõudude kindralstaabi ülema asetäitjaks.

Venemaa uue pealetungi ajal Harkivi oblastis 2024. aasta maist septembrini juhtis Drapatõi juba Harkivi operatiiv-taktikalist väegrupeeringut, mis peatas Vene armee edasiliikumise.

Pärast rinde stabiliseerimist Harkivi suunal septembrist novembrini hakkas Drapatõi juhtima Luhanski väegrupeeringut, mis tegutses Donbassi rinde ühes osas. Siis ülendati ta kindralmajoriks.

Nendes lahinguoperatsioonides osalemine andis Drapatõile armees suure autoriteedi. Alluvad ütlesid Ukrajinska Pravdale, et ta on komandör, kes hoiab sõdurite elusid ja teeb kõik, et vähendada kaotusi.

2024. aasta novembri lõpus sai Drapatõist Ukraina maaväe ülem.

2025. aasta suve alguses astus Drapatõi aga ametist tagasi. Ta võttis vastutuse sõjaväelaste hukkumise eest Sumõ oblasti õppepolügoonil. Venemaa andis raketiga Iskander löögi õppustel olnud sõdurite pihta ja hukkus 12 meest.

Juba kahe päeva pärast määrati kindral ühendjõudude väejuhatuse ülemaks. Tegemist on strateegilise taseme juhtimisorganiga, mis vastutab Ukraina vägede ühisoperatsioonide planeerimise ja läbiviimise eest. Formaalselt sai Drapatõist kolmas mees pärast ülemjuhtajat ja kindralstaabi ülemat.

Drapatõi ütles, et võttis ametikoha vastu pärast pikka jutuajamist presidendiga.

2025. aasta oktoobris määrati Drapatõi ühendjõudude Harkivi suunda kaitsva grupeeringu ülemaks. Seda volituste sisulist kitsendamist seostati Ukraina ajakirjanduses Drapatõi konfliktiga ülemjuhataja Oleksandr Sõrskõiga, kes olevat pidanud populaarset Drapatõid ohtlikuks konkurendiks.

Kui 2026. aasta jaanuaris sai kaitseministriks Fedorov, algasid relvajõududes ulatuslikud reformid eelkõige tehnilise moderniseerimise valdkonnas.

Drapatõi toetas noort ministrit, aga Sõrskõil tekkis temaga tüli.

Fedorovi ja Drapatõi koostöö tekitas armee juhtkonnas rahulolematust. Endise ministri sõnul sai Drapatõi Sõrskõilt mitu noomitust. Konflikt lõppes Fedorovi ametist vabastamisega, mis tekitas poliitilise kriisi. Drapatõi oli üks väheseid kõrgeid sõjaväelasi, kes avalikult Fedorovi kaitseks sõna võtsid.

Zelenskõi kohtus kindralitega, uuris olukorda armees ja rindel. Mõned kaitsesid Sõrskõid, aga rahvas tänaval nõudis tema vabastamist.

21. juulil vabastaski Zelenskõi Sõrskõi ja määras tema asemele Drapatõi.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani? Saada Kommenteeri Loe kommentaare (1)