Soome-ugri rahvad on ajalooliselt elanud hajusalt metsastel põhjapoolsetel aladel ning sattunud sagedamini ikka kas idast või lõunast tulnud rahvaste poolt vallutatu kui vallutaja rolli. Eestlased ja soomlased vallutati keskajal ning iseseisvuse said nad alles 20. sajandi alguses. Kui rääkida sõjamehe-identiteedist, siis see on soomlastel tugevam kui eestlastel: soomlased meenutavad hakkapeliite ehk Rootsi-aegseid soomlastest ratsaväelasi, aegu, kui soomlastest sõdurid Rootsi kuningriigi piire kaitsesid, hilisemat jäägrite liikumist ja loomulikult talve- ja jätkusõda. Eestlastel on mäletada vähem, meenutatakse küll metsavendlust, Sinimägesid ja vabadussõda, kuid pigem on eestlaste ajaloomälu koondunud selle ümber, kuidas rahval on õnnestunud erinevate võimude ajal ellu jääda. Ka teised soome-ugri rahvad on võidelnud, aga alla jäänud. Marid võitlesid 16. sajandil aastakümneid Moskoovia vastu, handid ja mansid panid vastu Siberi vallutajatele ning mitmed Volga rahvad tõusid tihti üles Moskva vastu. Aga ka neil pole kultuuris sõdalase-identiteeti.
Kuid soomeugrilaste hulgas on suur erand: madjarid. Oli aeg, kui keskaegses Euroopas külvasid eri suundadest hirmu viikingite rüüsteretked ja ungarlaste kiired ratsaväerünnakud. Nende väledad ratsavibukütid tungisid Saksamaale, Itaaliasse, Prantsusmaale ja Balkanile, rüüstasid linnu ja kloostreid ning sundisid kohalikke valitsejaid neile andamit maksma. Nagu mööda veekogusid liikunud viikingid, tekitasid ka madjarid eurooplastes kabuhirmu, sest nende väed liikusid kiiresti, ilmusid ootamatult ja kadusid enne, kui raskerelvastatud vastased jõudsid end koguda. Madjarite suurte sõjaretkede ajastu hakkas lõppema pärast nende kaotust Saksa kuningale Otto I-le Lechfeldi lahingus 955. aastal, misjärel keskendus Ungari eliit järjest enam paikse riigi, ristiusu ja kuningavõimu ülesehitamisele.
Oled juba tellija?Logi sisse