Thomas Fletti elatis sõltub mõõnadest, aga ta teab, et lõpp on lähedal. Ühel päeval üsna pea pole tema jaoks rannal enam suurt midagi järel, mida liivast välja urgitseda ja mida poleks võimalik saada kiiremal meetodil poole odavamalt. Nõudlus tema püügi järele väheneb juba praegu ja kes saaks garanteerida, et meri üldse annab edaspidi välja söögikõlbulikke krevette. Vees on nüüd igasugust kraami, mida tema poisipõlves seal polnud. Veidraid kemikaale ja pestitsiide ja reovett. Vaevu kaks nädalat tagasi oli rannariba idast läände kaetud roiskunud rasvase kirmega; kuu aega enne seda kahlas ta madalasse vette suundudes läbi vahu, mis lehkas hapuks läinud piima järele. Põgusad juhtumised, aga kui tema arvamust küsitaks, kuulutavad need kurja – viimasel ajal on keeruline und saada. Tema unenäod on täis mädanevatest krevettidest kuhjunud räbuhunnikuid ja tema nende keskel, labidas käes, üritab endale teed teha.
