„Meie armas isa ja vanaisa, August Sarrap (19.10.1945–23.07.2026), on lahkunud,“ kirjutas Indrek Facebookis.
Indrek iseloomustas oma isa kui suure südamega, alati toetava, rõõmsa, vitaalse ja heatahtliku hingena. „Kontrabass ja mandoliin saatsid teda kogu elu. Mängis ta eluteel nii Estonia teatris, legendaarses Moskva kohviku ansamblis koos Oleg Sapožniniga kui ka perekonnaseisuameti pulmaorkestris (kus käisin ka ise tihti tema asemel kontrabassi mängimas), ta töötas ka Otsa-koolis kontrabassiõpetajana ning mitmes muus paigas,“ loetles Indrek lahkunud isa töökohti.
Elu hilisemal perioodil, sisuliselt kuni lõpuni, tegutses Indreku isa Oleviste kirikus, Viimsi huvikeskuses (juhendas ansamblit Pirita), Tallinna sotsiaalkeskuses, Saku Mandoliinides, ansamblites Vanaisad, Heli-Neli ja Liivabänd ning veel mitmes teises toredas kollektiivis. „Aitäh teile kõigile, kes te nendes kollektiivides talle nii palju rõõmu valmistasite ja temaga koos muusika- ning ka muud, kollektiivivälist elu jagasite, sest muusika oli ikkagi tema suurim rõõm,“ tõdes Indrek.
Indrek mõtiskles siinkohal, et tihti ei öelda inimese surma põhjust, vaid mainitakse, et tegu oli raske haigusega. „Olen alati mõelnud, miks seda varjatakse ning miks peab pärast lahkumist kümnelt inimeselt uurima, mis siis tegelikult juhtus,“ sõnas Indrek ja selgitas, miks tema isa suri.
„Juba umbes poolteist aastat tagasi hakkas isa kuidagi vähem sööma ja vahepeal lonkas. Kuna arvati, et tal on songaga probleeme, siis elasime kõik teadmises, et tehakse songaoperatsioon ja kõik saab korda. Isa ise armastas öelda: „Mis mul viga, ma ju nagu linnukene oksa peal.“ Ja toimetas edasi. Mõni kuu tagasi, kui songaoperatsioon lõpuks kätte jõudis, öeldi pärast haiglas, et avastati midagi veel. MRT ja kõik muud uuringud, mis sellele järgnesid…“ kirjutas Indrek, kelle sõnul selgus peagi, et isa oli juba üle aasta igapäevatoimetusi teinud, teadmata, et tal on neljanda staadiumi soolevähk.
„Lõpp oli kiire ja raske – neli kuud hiljem on meie armas isa saanud mälestuseks. Kui siit kellelgi midagi õppida, siis palun – olge oma kallite suhtes tähelepanelikud ja võtke ka väikeseid kaebusi piisava tõsidusega, et minna või saata oma lähedane uuringutele, kellel selleks vähegi võimalus on. Kui oleks varem uuritud, oleks võib-olla midagi teha andnud,“ tõdes Indrek ning pani inimestele südamele, et nood oma kalleid inimesi ja nende igapäevast käitumist jälgiks.
„Jääme sind igatsema, kallis issi. Head teed sulle sinna! Ja nagu sa päev enne minekut ka Simeonile (Indreku pojale – toim) viskasid – nukid!“
Kuidas see lugu Sind end tundma pani? Saada