Tänavu lõpetas Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli 32. lend. Kultuuriportaal saab värskete maailma minevate näitlejate, lavastajate ja dramaturgidega tuttavaks. Vastab lavastaja õppesuuna lõpetanud Robi Varul.
Kes sa oled, kust tuled, kuhu lähed?
Ma olen vist ikkagi kunstiinimene, selles mõttes, et leian tähendust just vaimses töös, mis puutub inimesse. Äsja lõpetasin lavakooli, varemalt olin seotud mitmete pere-ettevõtetega toitlustuses. Nüüd lähen heas mõttes tundmatusse, vaatama ja otsima, kuidas äsja omandatud oskustega leida viis ühiskonnale midagi väärtuslikku panustada.
Mis oli sinu elu esimene suur teatrielamus?
Minu esimene suur teatrielamus võis olla Rakvere teatri lavastus “Oscar ja Roosamamma: kirjad jumalale”. Pakun, et olin siis umbes 13-14, kui käisime seda klassiga Kuusalu rahvamajas vaatamas. Selles eas hakkas igasugune labasus meile, noortele, peale tükkima ja elulised küsimused polnud veel huvitavad. Aga see lugu läks mulle hinge ja vast ka teistele klassikaaslastele. Mäletan, et lõpus oli selline tunne, nagu pael nööriks ümber kõri. Sealt edasi, igasuguse muu noore poisi segaduse kõrval hakkasin seda pitsitavat nööri sisemise mõtisklusega lahti harutama. Võimalik, et harutan seda siiani.
Kui sa ei oleks lavakasse sisse saanud, siis kes oleks sinust saanud?
Ma arvan, et need asjad, mis mind huvitavad, oleksid mind ikkagi sinna saatnud, kus “inimene” oleks justkui eesliiteks. Teisisõnu on lavakas ja teater kõigest sõiduvahend suundumas huvisfääri, kus elab inimese vaim ja midagi müütilist. Tõenäoliselt oleks mingi muu sõiduk mind lihtsalt selle sama sfääri teise ilminguni juhatanud.
Kes on sinu lemmiknäitleja Eestist, kes välismaalt? Miks?
Ma imetlen paljusid, aga lemmikuks ei taha ega oskakski kedagi nimetada.
Millest tunned Eesti teatris puudust?
Ma tunnen puudust meie oma armsast ja valusast Eesti naturalismist. Kui miski muutub tüütuks, on see võõras pseudoprobleem.
Unistuste materjal, mida lavale tuua?
Ma ei tea, milline materjal seda võimaldaks, aga sihiksin sellise ilu poole, mis oleks koguni lunastava olemusega. Teater oma vormiga peaks seda võimaldama, kui mitte, siis tuleb leida uusi vorme. Teater on tugevalt illusoorne ning päris tihti tunnen, et elan isegi pidevalt mingis illusioonis, ja sellest kasvõi hetkekski vabanemine sünnib üldiselt kunsti kogedes. Toon näiteks momendi “Tõe ja Õiguse II” lõpust. Stseen, kus Indrek peab oma veendumuse jumala olematusest kõrvale jätma kaastundest Tiina vastu. Paradoksaalne ja ilus vabanemine – ennekõike inimlikkus, aga siiski samm lähemale millelegi suuremale kui inimene.
Mis on teater? Seleta ühe lausega.
Poeetiliselt – teater on see saladuslik hetk, mis algab vaikusest, kui linnuparv tiivasahina saatel tõuseb lendu kollektiivse reaktsioonina ning sinu pöördumine parve poole täpselt liiga hilja, et näha, mis selle mineku põhjustas.
Mida sa teatrist kõige enam otsid?
Ma ütleks, et ma otsin teatris vaimset ruumi, mida tuleks kogeda paralleelreaalsusena kõigi koosolijate isiklike elude kõrval, et siis selles reaalsuses näha, mis on inimene inimeste keskel. Võib-olla peegeldub sealt küsimusi, millele on jäänud vastamata või vastuseid küsimustele, mille peale pole ise tulnud. Teisisõnu otsin ma teatrist midagi ilusat, et unustada iseend – vaatamaks kõigiga ühte.
Kas elu ilma teatrita on võimalik?
Elu on meile antud, aga teatri oleme ise välja nuputanud. Siiski, elu ilma mänguta poleks enam võimalik minu jaoks defineerida eluna. Teater on otsus kontsentreerida kokku juba olemasolev performatiivsus ja mäng. Kui teater kaoks, siis võiks hüpoteetiliselt küsida, kas see mängulisus ja performatiivsus lahustuks lõplikult või vastupidi – võimenduks igal pool mujal?
Anna mõned soovitused: üks film, üks raamat, üks lavastus.
Viimane meeldiv vaatamiskogemus oli Andy Weir’i raamatul põhinev “Ave Maria”.
Lugeda Ursula K. Le Guin’i lühijuttu “Need, kes lähevad Omelasest ära”.
Vaadata Elss Raidmetsa lavastust “EXIT!” Tallinna Linnateatris.
Lõpetuseks viis lühiküsimust:
1. Film või teater?
Film.
2. Esimene või viimane rida?
Viimane.
3. Sõnateater või kaasaegne etenduskunst?
Sõnateater.
4. Suur saal või tubateater?
Suur saal.
5. Shakespeare või Beckett?
Shakespeare.