Sel nädalal jõuab kinodesse režissöör Erik Tikani uus dokfilm “Sinikollane”, mis võtab fookusesse dilemmad, millega seisavad silmitsi Ukrainas vabatahtlikena tegutsevad inimesed.
“Sinikollase” keskmes on Erko Laidinen, kes on alates sõja algusest käinud Ukrainas vabatahtlikuna abiks. Missioonitunne ning sõjasõltuvus löövad aga mõra ka peresuhetesse, sest Erko elab justkui korraga kahte elu: naine ja lapsed jäävad kuudeks Eestisse maha, et tema saaks minna aitama kümneid ja sadu abivajajaid Ukrainas. Omal moel küsib dokfilm, kas need kaks elu saavad üldse paralleelselt eksisteerida.
Režissöör Erik Tikan sõnas, et “Sinikollasega” alustas ta tööd umbes kaks ja pool aastat tagasi. “Enne seda olin aasta aega käinud Ukrainas ja kajastanud sõda, siis aga otsustasin, et minu fookus peaks sellel, mis on eestlaste lugu selles sõjas.” selgitas ta ja rõhutas, et eesmärk oli seejuures olla võimalikult objektiivne. “Tahtsime, et see lugu oleks päris ja räägiksime nendest probleemidest, mis filmis välja tulevad, ausalt.”
Hetkel alustab “Sinikollane” oma teed Eesti kinodes, hiljem jõuab see aga ka Levila platvormile, kelle jaoks on tegu juba kolmanda täispika dokfilmiga, mille nad on tootnud. Filmi produtsent Daniel Vaarik rõhutas, et kinno jõudmine pole nende jaoks mitte eesmärk omaette, vaid nad soovivad lihtsalt, et filme näeks võimalikult paljud inimesed, seetõttu oli ka üks nende dokkidest pikka aega vaadatav Lux Expressi bussides.
“Me proovime ajakirjandust ja filmi ühildada ja mulle tundub, et see on just hästi oluline nende lugude puhul, mis võiksid ajaloo jaoks alles jääda, kui sul on ikkagi dokfilm, siis on täiesti võimalik, et keegi 40 aastat hiljem vaatab seda ja sellest saab osa Eesti ajaloost,” selgitas Vaarik.