Eestlastena oli mul väga inspireeriv Euroopa parimate muuseumide esindajatega koos olla, juttu ajada, unistada. Küsida muuseumide lapiteki mustrite kohta, sõlmida uusi tutvusi.
Aga mis kõige olulisem – Euroopa muuseumide headuse või saavutuse ei määra ainult raha. Jah, ilma rahata ei saa ehitada Munchi ega Egiptuse muuseume, aga raha ei ole EMYA-l ainus mõõdupuu. Seal hinnatakse samavõrd palju originaalseid ideid, nutikaid ja ootamatuid lahendusi, väikeste sammudega hea tulemuse saavutamist.
Niisiis oli auhinnasaajate seas mitu Euroopa mõistes väikest muuseumi, näiteks lõhnade muuseum Sensoria Saksamaalt, Tsitsanise muuseum Kreekast, Malva visuaalse kunsti muuseum Soomest ja mitmed teised.
Kindlasti on aastad erinevad, aga praegu võib jõuda sisuga kaugemale kui võimsuse ja rahaga. Ka Tartu linnamuuseumi näitus «Meie Tartu», mis pälvis žürii eriauhinna, ei ole mahult suur ega teostuselt kallis, aga ilmselt inspireeris žüriid kogu näituse saamise lugu, inimeste kaasa tulemine, plaanide muutustest lähtunud muuseumi suunamuutus.
Meile antud auhinna eest tuleb teha sügav kummardus paljudele tartlastele. Kogu EMYA-l käik ning diplom annab julgust ja inspireerib otsima uusi, kastist välja ideid, mida linnaruumis teoks teha. Luban, et me jätkame traditsioonide järgimist, aga pakume sinna kõrvale ka üllatusi.
Tartu linnamuuseumil on üks unistus, mis tundub esmapilgul võimatuna. Me tahame, et saabuks see hetk, kus me ei suuda leida ühtki Tartu inimest, kes pole kunagi linnamuuseumis käinud. Unistustega on see lugu, et need tuleb mingil hetkel välja öelda, siis äkki lähevad need ka täide.
Linnamuuseum liigub pidevalt selle eesmärgi poole. Koos inimestega muuseumi sees ning väljaspool. Loodame et meie linna lapiteki sotsiaalsed õmblused linnaosade vahel ei kärise ja me saame ka järgmistel aastatel uusi tippe püüda ning nende vallutamist koos linnaga tähistada.