Eilne õhtu algas Võõbu külas nagu iga teinegi suvine õhtu. Mõni tund hiljem seisis Liisa Hendrikson oma vanemate koduõuel silmitsi aga olukorraga, mida ta poleks osanud ettegi kujutada. Kolm karupoega jalutasid rahulikult peenarde vahel, murdsid maha kana, sõid selle järve kaldal ära ning vaatasid inimestele otsa nii enesekindlalt, nagu oleksid nemad õue peremehed.