Haapsallane Maive Jaaska leidis eile keskpäeval söödiku aiast mõne minutiga, kuigi päeval püsivad need peidus, et allesõhtuhämaruses
väja ilmuda. Foto Juhan Hepner
Haapsallane Maive Jaaska leidis eile keskpäeval söödiku aiast mõne minutiga, kuigi päeval püsivad need peidus, et allesõhtuhämaruses väja ilmuda. Foto Juhan Hepner
Haapsallased võitlevad end aedadesse sisse seadnud ablaste söödikutega soolvee, tuha, lauaäädika, kohvipaksu ja odava kange õllega.
Haapsallane Maive Jaaska ei oska öelda, kui palju jämedat soola tal viimaste aastate jooksul on kulunud. Ämbrike soolveega peab olema kogu aeg käepärast, et sinna hispaanlastest pahalasi uputada. Tiiru aias teeb Jaaska iga päev ja paarkümmend nälkjat leiab iga kord ämbrisse tee.
Kuigi teod ilmuvad välja õhtuhämaruses, ei kulunud eile kolme minutitki, kui Jaaska leidis lillevarte vahelt maasikapeenrasse suunduva oranži limuse. „Siin ta on! Igavene pirakas!” hüüatas Jaaska.
Artikkel jätkub peale reklaami
Reklaam