See, kuidas eelmisel linnavolikogu esimehel Mihhail Stalnuhhinil õnnestus juriidiliste nõksudega takistada võimupöörde läbiviimist ligemale neli kuud, muutis Narva juhtimise tragikoomiliseks anekdoodiks ja läheb politoloogia õpikusse halva munitsipaalpoliitika kultuuri näitena.
Kuid samas ei ole ka Keskerakonna ja Plaan B liidule vähemalt esialgu millegi eest plusspunkte avansiks anda. Võimule tuli jõud, mis valimiste tulemusel jäi Narvas vähemusse, kuid on suutnud hiljem oma leeri üle meelitada kaks saadikut. Nende seas ka Oleg Jesseljunase, kes on kahtlustatav häälte ostmises.
Ei tule Eesti suuruselt kolmanda linna mainele kasuks seegi, et volikogu esimehe rolli jaoks pidasid võimuliidu saadikud kõige väärikamaks Urbo Vaarmanni, kes on 11 aastat tagasi mõistetud kohtus süüdi soodustuskelmuses ja pistise andmises.
Need on olulised taustafaktid, mida pole õige maha vaikida. Muidugi tasub mõelda positiivselt ja uskuda, et inimesed on läinud meeleparanduse teele. Kuid praegu pole ka selgemat teadmist sellest, mida uus võim Narvas korda tahab saata, sest seni on nad olnud pühendunud eelkõige võimule saamisele.
Lõppkokkuvõttes loevad siiski teod ning hinnanguid tuleks samuti anda nende põhjal. Seetõttu jäägem neid ootama ja ootame esialgu ka vähemalt tegude võimalikult konkreetset plaani.
Ei ole ka kahtlust, et kui jõudude vahekord volikogus on 16:15, jätaks opositsioon oma odad teritamata.