Köögikraanikausi serval kuivav pesunuustik pakub toidumürgitust tekitavatele bakteritele turvalist pelgupaika pikemaks ajaks. Saksa teadlaste töö põhjal suudavad ohtlikud haigustekitajad svammi sügavuses ellu jääda isegi juhul, kui keegi seda mitme nädala jooksul ei niisuta.
Reeglina hindavad inimesed koristusvahendite puhtust ainult oma meelte abil. Nii võib meeldivalt lõhnav ja pealtnäha puhas nuustik tunduda toidulaua pühkimiseks igati sobiv . Uurijate kinnitusel on selline sisetunne aga petlik, sest svammile ei pruugi lisada tajutavat hõngu isegi see, kui patogeenid seal massiliselt paljunevad.
Mikrobioloogid on juba pikemat aega teadnud, et soe ja niiske keskkond pakub mikroorganismidele ideaalset kasvuala. Tavalise polüuretaansvammi struktuur sobib seega selleks suurepäraselt: pooride vahel valitseb bakterite ja hallitusseente eluks sobilik mikrokliima ning mikroskoopilised toidujäägid kanduvad sügavale materjali sisemusse.
Saksamaa riskihindamise instituudi teadlased eesotsas Szilvia Neuhausiga soovisid paremini mõista, mis nuustiku varjatud ökosüsteemis täpselt toimub ja millist riski see inimestele kujutab. Selleks asustasid nad esmalt laboritingimustes puhastesse svammidesse tavapärase majapidamise mikrobioomi. Seejärel lisasid nad segusse kolme laialt levinud haigustekitajat: kolibakterit, salmonellat ja kuldstafülokokki.
Selgus, et sissetungijad kohanesid uue elupaigaga erakordselt kiiresti. Toidu kaudu levivate haigustekitajate arvukus ei hakanud kahanema isegi pärast seda, kui svamm oli kolme päeva järel läbi kuivanud. Katseperioodi lõpuks oli suutnud osa mikroobidest selles ellu jääda kaks nädalat. Säärane vastupanuvõime muudab köögisvammid pikaajaliseks saasteallikaks.
Suurte bakterikolooniate tekkeks piisas seejuures imeväikesest seemnest. Kolibakteri ja salmonella populatsioonid kasvasid lühikese ajaga tohutu kiirusega, ulatudes väikese svammilõigu piires ligi miljardi rakuni. Haigustekitajad moodustasid kleepuvaid biokilesid, mis ankurdasid nad tugevalt svammikiudude külge ja kaitsesid neid välismõjude eest.
Kõiki haigustekitajaid ei saatnud pooride vahel siiski sarnane edu. Kui kolibakter ja salmonella vohasid kohalike bakterite kõrval jõudsalt, jäi stafülokoki kasv oluliselt tagasihoidlikumaks. Uurijate hinnangul näitlikustab see armutut mikroskoopilist olelusvõitlust, kus svammi põlisasukad suudavad teatud uustulnukaid tõhusalt alla suruda.
Lisaks uuris Neuhaus kolleegidega spetsiaalse fluorestsentsmikroskoobi (FISH-CLSM) abil, milline bakterikolooniate struktuur täpselt välja näeb. Selgus, et haigustekitajad ei liikunud svammis vabalt ringi, vaid elasid tihedates kolooniates. Mõnes kohas moodustasid sissetungijad ja kohalikud bakterid ühiseid suuri segapatareisid.
Töörühm nentis, et kraanikausist lähtuv bioloogiline oht võib märkamatult üle kogu köögi kanduda. Katsete käigus surusid teadlased svamme kergelt vastu tüüpilisi köögipindu. Juba üksainus õrn tõmme kandis sajad tuhanded bakterirakud otse tööpindadele. Kuna toidumürgituse saamiseks piisab tihtipeale väga väikesest hulgast patogeenidest, jõuab taolise ristsaastumisega oht otse inimese toidulauale.
Kuigi inimesed püüavad pesunuustiku eluiga valgendi või keetmise abil pikendada, kaotavad aja möödudes ja biokilede paksenedes isegi karmid kemikaalid oma esialgse mõju.
Oluliselt ohutumat alternatiivi võiksid pakkuda nõudepesuharjad. Kuna harjased kuivavad õhu käes kiiresti, jätab see haigustekitajad ilma paljunemiseks hädavajalikust niiskusest. Varem Portugali teadlaste kogutud andmed näitavad, et harjade pindadel leidub tunduvalt vähem ohtlikke baktereid nagu salmonella.
Nagu igal laborieksperimendil, on ka sel omad kitsaskohad. Saksa teadlased nentisid, et standardsed bakterite arvukuse hindamiseks kasutatud meetodid võivad ellujäänud bakterite tegelikku hulka isegi alahinnata. Tugevas stressis olevad patogeenid ei pruugi katseklaasides alati kasvama hakata. Uudne geenipõhine sekveneerimine jäi aga madala arvukusega bakterite tuvastamisel korduvalt hätta.
Neuhaus nendib kolleegidega, et oma tervise hoidmiseks peavad inimesed koduseid koristamisharjumusi teadlikult muutma. Toorest lihast tekkinud vedelikud tasub ära pühkida paberkäterätiga ja pinda kohe antibakteriaalse vahendiga töödelda. Kui nuustikut tõesti kasutama peab, tuleks see iga nädal uue vastu vahetada. Järgmistes uuringutes plaanivad teadlased selgitada, kuidas käituvad svammikiudude mikrodžunglis listeeriabakterid.
Töörühm kirjeldab oma leide ajakirjas Journal of Food Protection.