Sandra tsiteerib üht tabavat kuulaja mõtet, mis ütleb: „Iroonia on selles, et me otsime kohta, kuhu kuuluda, kuid õige koht leiab meid alles siis, kui oleme esmalt leidnud iseenda.“ See paradoks juhib vestluse lapsepõlve ja „tuumuskumuste“ juurde, kus selgub, et julgus olla omamoodi sõltub sageli sellest, kas meie erisust on kunagi toetatud või on meid suunatud olema „tublid ja märkamatud“.
Dagmar tuletab meelde, et täiskasvanute poolt lapsele öeldud sõnad ei räägi tegelikult lapse võimekusest, vaid täiskasvanu enda hirmudest, mida me ekslikult oma loona kaasas kanname.
Selles ausas ja emotsionaalses osas ei peljata puudutada ka ebamugavust, mis kaasneb piiride seadmisega. Sandra jagab isiklikku kogemust sellest, kuidas talle on öeldud, et teda on „liiga palju“ või temast on väsitud, ning kuidas sellised kommentaarid teevad haiget ka kõige rõõmsamale ja tugevamale inimesele.
Dagmar pakub sellele olukorrale visuaalseks lahenduseks „hularõnga“ metafoori: igaüks meist vastutab vaid selle eest, mis on meie enda hularõnga sees – meie vajadused, väärtused ja piirid. Kõik, mis jääb rõngast väljapoole, sealhulgas teiste inimeste reaktsioonid, ebamugavus või solvumine, ei ole enam meie kontrollida. See mõte on vabastav, sest nagu saates öeldakse: „Piirid ei ehita müüre, vaid need näitavad, kus algad sina.“
Kui sul on mõni kogemus või küsimus, mille tahaksid Sandrale ja Dagmarile saatesse saata, kirjuta julgelt meiliaadressile lasetiigertuppa@gmail.com. Sinu lugu võib aidata kellelgi end veidigi vähem üksi tunda.
Kuidas see lugu Sind end tundma pani? Saada Kommenteeri Loe kommentaare