Olen ise õpetajakoolituse lõpetanud ning uurisin bakalaureusetöös, mis kutsub meesüliõpilasi õpetajaks õppima, mis aitab neil õpingutes püsida ja mis neid eemale tõukab. Intervjuudest ei jäänud kõlama, et õpetajatööd peetaks väheoluliseks. Vastupidi. Praktika, toetav keskkond ja tunne, et sellel tööl on mõte, hoidsid inimesi oma valiku juures.
Kõhklused tekkisid siis, kui õpingute seos tulevase õpetajatööga jäi häguseks, koormus kasvas ja oma kohta õpetajakoolituses oli raske leida. See pani mind õpetajate puudusest teisiti mõtlema. Me räägime sellest sageli kui värbamisprobleemist: tuleb teha kampaania, suurendada õppekohti ja kutsuda rohkem noori kooli. Seda kõike võib vaja olla. Aga kui juba õpetajaks õppima tulnud inimene kooli ei jõua või sealt paari aasta pärast lahkub, pole probleem ainult sisseastujate arvus. Süsteem kaotab inimesi teises otsas. Kõige selgemalt tuleb see nähtavale noore õpetaja esimestel tööaastatel.