Vaikse ookeani ekvatoriaalosas kogub hoogu erakordselt tugev El Niño, mis ähvardab lähikuudel kergitada planeedi keskmise õhutemperatuuri uutesse kõrgustesse. Tartu Ülikooli kliimateaduste professori Piia Posti sõnul on Vaikse ookeani pinnavesi juba praegu anomaalselt soe ja nähtus liigub kursil, mis võib purustada kõik senised rekordid.
Ebatavaliselt varajane soojenemine jätab teadlased pikaajaliste prognooside tegemisel jänni. Sesoonseid ennustusi võrreldakse alati varasemate analoogsete minevikusündmusega. Praegune olukord on aga ajaloolises plaanis ainulaadne ja ületab varasemad mäekõrguselt. “Temperatuur on juba nii kõrge, et eelmistest El Niñodest ei olegi praegu ühtegi võrdlusaastat võtta,” nentis Post.
Teaduskeeles nimetatakse kõnealust nähtust El Niño lõunaostsillatsiooniks ehk ENSO-ks. Tegu on ookeani ja atmosfääri aktiivse vastasmõju perioodiga. Kuigi hiiglaslik omavõnkumine dikteerib suures osas kogu planeedi sademeid ja temperatuure, on teadlastel seniajani raske ennustada, millal sündmus täpselt algab ja kuidas areneb.
Ehkki Eestist vaadatuna võib ekvatoriaalne ookean paista kauge ja vähetähtis, kujutab see geograafiliselt endast maailma suurimat soojusmasinat. 30. põhja- ja lõunalaiuskraadi vahele jääv vöönd katab tervelt poole kogu maakera pindalast. Nõnda massiivsel alal ilmnevad temperatuurianomaaliad peegelduvad paratamatult kogu maailma ilmastikus.
Tavaolukorras puhuvad Vaikse ookeani kohal idast läände tugevad passaattuuled, mis lükkavad sooja pinnavee Aasia suunas. Lõuna-Ameerika idarannikul, näiteks Peruu lähistel, tekib aga seetõttu ookeanis püstvool. Sügavustest kerkib pinnale jahe vesi, mis hakkab omakorda jahutama selle kohal laiuvat õhukihti.
Looduslik tasakaal variseb kokku hetkel, mil passaattuuled vaibuvad ja külma vee ülesvool lakkab. Päikeselt saabuv kiirgusvoog püsib muutumatuna, ent energia jaguneb ookeani ja õhu vahel uuel moel. Pinnale jäänud anomaalselt soe vesi kütab otse atmosfääri alumisi kihte. See selgitabki üleilmsete temperatuuride järsku tõusu. “Kuna pinnavesi on soe, annab see atmosfäärile rohkesti energiat ning see väljendub globaalse temperatuuri tõusuna,” selgitas Post.
Haripunkt ootab alles ees
Ilmastikunähtuse tugevust mõõdavad teadlased konkreetsete ookeanialade, näiteks Niño 3.4 piirkonna temperatuurianomaaliate järgi. Ameerika Ühendriikide ookeani- ja atmosfääriadministratsiooni (NOAA) skaalal tähistab 1,8-kraadine kõrvalekalle juba tugevat El Niñot. Väga tugevaks loetakse sündmust siis, kui kõrvalekalle ületab 2,3 kraadi.
Praegu ulatub temperatuurianomaalia vaatluspiirkonnas juba kahe kraadini. Kõige kuumem põhifaas ootab aga alles ees. Sündmus saavutab tavaliselt oma haripunkti aasta lõpus, valdavalt novembri ja detsembri jooksul. Piia Posti sõnul on vähetõenäoline, et nähtus varem sumbub.
Mõõtmisajaloo seni tugevaimad El Niñod esinesid aastatel 1997 ja 2015, mil kõrvalekalle ulatus ligi kolme kraadini. Praegune areng edestab isegi neid rekordilisi aastaid, olles eelperioodil umbes pool kraadi soojem. Kliimateadlased näevad nõnda kiires arengus ohumärki. “Kui me oleme praegu juba kahe kraadi peal, siis me ületame kõik siiamaani registreeritud tugevad El Niñod,” lisas professor.
Mudelite prognooside mediaanist nähtub, et Niño 3.4 piirkonnas võib pinnavee temperatuur kerkida normist lausa 3,6 kraadi kõrgemale. See lööks senist, 2015.–2016. aasta El Niño episoodi ajal püstitatud rekordit umbes 0,8 kraadiga. Maailma keskmine õhutemperatuur võib kerkida selle tulemusel võrreldes tööstusajastueelse ajaga kuni 1,7 kraadi kõrgemaks.
Mõju ulatub üle kogu maailma
Füüsikalisel tasandil lükkab soojenev ookean paigast troopilise Walkeri õhutsirkulatsiooni. Sajualad nihkuvad piki ekvaatorit ida-lääne suunas teistele pikkuskraadidele ja harjumuspärane ilmastik pöördub pea peale. Tavaliselt vihmastesse piirkondadesse saabub põud ja vastupidi.
Tavapärasest tunduvalt rohkem vihma saavad eelseisvatel kuudel Vaikse ookeani kesk- ja idaosa ning Põhja-Ameerika lõunaalad. Samal ajal kannatab Austraalia tõsise kuiva käes. Aafrika mandril ootab lõunatippu põud, samas kui idarannikut katavad vihmad.
Euroopasse äärmused otse ei ulatu, sest siinset ilma kujundab valdavalt läänes asuv Atlandi ookean. Samas leiavad kaudsed mõjud tee ka meie laiuskraadidele. Näiteks kui tarneahelate kaudu Euroopaga ühendatud piirkondi räsib ekstreemne ilm, kerkivad eurooplaste jaoks toodete ja teenuste hinnad.
Kliimamuutuste füüsikaline mõju levib Euroopasse aga atmosfääri kaudu. Põhja-Ameerika mandril teisenenud õhutsirkulatsioon muudab Atlandi ookeani kohal voolava jugavoolu asendit ja kiire õhujõe all sündinud tormid valivad Euroopasse jõudmiseks uusi trajektoore.
“Atmosfääri tsirkulatsioon muutub ja see võtab natuke aega, avaldudes mõnekuulise viitega,” täpsustas Post. Muutused atmosfääri ja Põhja-Atlandi ookeani vastasmõjus pole aga nõnda reeglipärased nagu ENSO puhul Vaikse ookeani piirkonnas. Just see reeglipärasus võimaldab pikaajaliste ilmaprognooside koostamist Ameerikas ja mujal Vaikse ookeani piirkonnas.
Kasvuhooneefekt lisab süsteemi energiat
Erakordse sündmuse taustal otsivad teadlased vastust küsimusele, kas El Niño olemust muudab ka inimtekkeline kliimamuutus. Ühest vastust sellele pole. Üleilmne soojenemine jaotub maakeral ebaühtlaselt, mis muudab juba ise atmosfääri üldist ringlust ja tormide radu.
Lisaks on kliimasüsteemis kasvuhooneefekti tõttu praegu rohkem energiat kui kunagi varem. See tähendab ühtlasi, et kõik temperatuuriga seotud ilmastikunähtused ja protsessid muutuvad intensiivsemaks. “Kuna maakera on juba soojenenud, on temperatuur tõusnud ka Vaikses ookeanis, mis annab nähtusele veelgi suurema jõu,” nentis Piia Post.