Kuursaali hoone oli omal ajal tõeliselt suursugune. Foto: SCANPIX
Hoones asusid kontserdisaal, restoran, hotell, raamatukogu ja mängutuba. Selle kõrval paiknes kuurordipark koos paviljonide, tennise- ja golfiväljakute, tantsu- ning orkestrilavadega. 20. sajandi alguses toimusid pargis maist kuni augusti lõpuni kontserdid igal õhtul.
Just kuursaal muutis Narva-Jõesuu mitte lihtsalt mereäärseks linnakeseks, kuhu tuldi tervist parandama, vaid tõeliseks suvise seltskonnaelu keskuseks.
Esimese kuursaali eluiga jäi siiski lühikeseks. 1. juunil 1910 hävis puithoone täielikult tulekahjus. Põlenud kuursaali asemele otsustati kohe ehitada uus.
Peamisi tingimusi oli kaks: uus hoone pidi kerkima samale kohale ning olema ehitatud tulekindlatest materjalidest. Projekt telliti Peterburis töötanud tuntud Poola arhitektilt Marian Lalewiczilt.
Vaid kaks aastat pärast tulekahju, 1912. aasta suvel, seisis puidust palee asemel uus kivist kuursaal.
See erines eelmisest täielikult. Romantilise puidust pitsilise ilme asemel olid hoonel range sümmeetria, sambad ja klassikalised vormid baroki, ampiiri ja juugendi elementidega.
Välimuselt meenutas hoone Venemaa aristokraatia maapaleesid. Fassaad oli suunatud mere poole ning põhihoonega liitusid avar kontserdisaal ja suveveranda.
Hoones avati taas restoran, hotell, raamatukogu, piljardisaal ja suur klaaslaega saal, kus toimusid pidulikud vastuvõtud ja ballid. Kahe maailmasõja vahelisel ajal säilitas kuursaal oma staatuse linna keskse hoonena.
Teise maailmasõja ajal sattus Narva-Jõesuu raskete lahingute piirkonda ning paljud kuulsad puidust villad hävisid. 1944. aastal õhiti suur osa kuursaalist. Hävisid hoonega ühendatud kontserdisaal ja suvine veranda.
Pärast sõda lammutati varemeid osaliselt, kuid säilinud põhjatiib taastati ja ehitati ümber. 1949. aastal avati hoone taas – enam mitte endises hiilguses, kuid uue funktsiooniga: sinna kolis linna kultuurimaja. 1980. aastatel külastas kuursaali igal aastal üle 25 000 inimese.