Kernu mõisa küünis jõudis publiku ette suvelavastus “Hõbe”, mis räägib helilooja Miina Härma, luuletaja Anna Haava ja laulja Aino Tamme elust ning aastakümneid kestnud sõprusest. Näidendi autor Piret Jaaksi sõnul on tegemist looga, mis avab seni vähe käsitletud peatüki Eesti kultuuriloost.

Kõik kolm naist sündisid 1864. aastal ning nende teed ristusid esmalt Tartus. Hiljem jätkus sõprus Peterburis, kus Miina Härma ja Aino Tamm õppisid konservatooriumis ning Anna Haava neid külastas. Jaaksi sõnul on Eesti kultuuriloos räägitud palju suurmeeste sõprussuhetest, kuid suurnaiste omavaheline side on jäänud tagaplaanile.

Esialgu kavandati näidend keskenduma Peterburi perioodile, kui kirjutamise käigus otsustas autor aga käsitleda kogu nende elukaart.

“Sain üks hetk aru, et see Peterburi periood on hästi oluline noorusperiood, aga nad on sel ajal veel kuidagi toored. Selleks, et näidata nende naiste tõelist mõju ja mida see tähendab meie kultuuriloole, tuleb valida seiku kogu nende elutsüklist,” ütles Jaaks.

Lavastus jälgib kolme naise teekonda Anna Haava kooliajast Tartus kuni nende surmani. Sõpruse kõrval tuuakse lavale ka omavaheline rivaalitsemine, vastastikune toetamine ja loominguline innustamine.

Lavastuse idee jõudis Jaaksini Karmen Karuse, Iris Viru ja Helo Kaplinski kaudu, kes tegid talle ettepaneku kirjutada näidend kolmest Eesti kultuuriloos olulisest naisest.

“Ma püüdsin sellest näidendist mitu korda lahti saada. Küll ma pakkusin seda igale poole ja küll mul tulid teised tööd vahele, aga see jõudis ikka minu töölauale tagasi,” meenutas ta.

Sellest kogemusest kasvas välja ka näidendi raamjutustus. Laval meenutavad kolm peategelast oma elu justkui kusagilt hauatagusest või taeva ja maa piirilt. Jaaksi sõnul ei olnud see algne idee, vaid kujunes kirjutamise käigus loomulikult. “Elu ise dikteeris mulle selle kuidagi kõik ette.”

Ajalooliste naiste lood ootavad veel jutustamist

Jaaksi sõnul tõmbavad teda ikka ja jälle ajaloolised naised, kelle panus on olnud märkimisväärne, kuid kelle lood ei ole jõudnud laiema avalikkuseni. Sama soov rääkida seni tähelepanuta jäänud lugusid ajendas teda varem kirjutama romaani misjonär Hedwig Büllist ning nüüd ka näidendit “Hõbe”.

Kirjaniku sõnul saadavad inimesed talle sageli vihjeid Eesti naistest, kelle elulugu vääriks raamatut või näidendit. Kõikidest neist ei saa aga tema sõnul kirjutada, sest enne peab tekkima isiklik side tegelasega.

“Meil on siin mitme inimpõlve jagu seda tööd veel teha. Kõik kirjutavad aeg-ajalt mulle, et näe, vaata, see oli erakordne naine. Aga natuke on vaja ka seda, et need naised minuga kuidagi kõnelema hakkaksid, et ma tajuksin, et need on minu inimesed,” avas ta.

Kolmest peategelasest osutus kõige keerulisemaks Anna Haava. “Ma pidin lugema tema kirju, et temast aru saada, kuivõrd mitmetahuline ta on, kuivõrd rikkalik on tema sisemaailm. Ja kui ma olin lõpuks saanud kuidagi rohkem sõbraks, siis ma sain aru, kui tugeva vundamendi ta meie kultuurile on loonud.”

Materjali kogudes avastas Jaaks enda jaoks 1934. aastal ilmunud mahuka koguteose, mis oli pühendatud Miina Härmale, Anna Haavale ja Aino Tammele. Raamatus avaldasid neile tunnustust teiste seas Konstantin Päts, Jaan Tõnisson, Marie Reisik, Aino Kallas ja Marie Under.

“See näitab, kui olulised nad meie kultuuriloos olid ja kuidas nad peaksid siiani olema igaühe teadvuses esikohal tegelikult,” leiab ta.

Jaaksi sõnul paneb see mõtlema ka sellele, kuidas ühiskond oma kultuurilugu mäletab ning miks osa olulisi nimesid aja jooksul tagaplaanile on jäänud.

Teatris võib fakti loo teenistusse panna

Kuigi lavastus põhineb ajaloolistel isikutel ja sündmustel, ei pea Jaaks vajalikuks jääda alati dokumentaalse täpsuse juurde. Tema sõnul tuleb teatrit vaatama publik, kes ootab ennekõike head lugu, mistõttu võib dramaturg üksikuid sündmusi ümber kujundada, kui see ei moonuta tegelaste olemust.

Näiteks kujutab lavastus stseeni, kus Anna Haava pakub haiglas Miina Hermannile perekonnanime Härma. Selle kohta puuduvad ajaloolised tõendid, kuid autor pidas sellist arengut usutavaks.

“Mulle meeldib mängida nende faktidega, et kuidas võis olla. Aava oli täiesti geniaalne luuletaja. Miks ta ei võinud seda nime pakkuda?”

Lavastuses on oluline koht laulul, sest just muusika ühendas peategelasi kõige otsesemalt. Miina Härma viisistas Anna Haava luulet ning Aino Tamm kandis neid laule ette. Lisaks tegeles Härma rahvalaulude kogumisega ning koos Aino Tammega anti välja ka rahvalaulukogumik “Lapsepõli”.

Jaaksi sõnul oli selge juba näidendit kirjutades, et muusika ei saa olla üksnes taust, vaid peab olema loo orgaaniline osa. “See on lahutamatu osa, sest nende koostöö sünnibki nendest lauludest,” märkis ta.

Kätte on jõudnud naiste aeg

Lavastuse pealkiri “Hõbe” viitab mitmele kujundile. Üks neist pärineb 1934. aasta koguteosest, kus Aino Kallas nimetas Miina Härmat kullaks, Anna Haavat hõbedaks ja Aino Tamme pronksiks. Jaaks kasutab seda mõtet ka oma näidendis, kuid laiendab selle tähendust kogu Eesti kultuurile. Tema hinnangul ei pea kõige väärtuslikum alati olema kõige säravam.

“Võib-olla maailma mastaabis me olemegi selline hõbe – mitte kõige kuulsam metall, aga võib-olla kõige püsivam, kõige kättesaadavam,” lausus ta.

Autori sõnul on hõbe lavastuses korduv kujund, mis viitab nii vananemisele, tunnustusele kui ka sellele kultuuripärandile, mille kolm naist endast maha jätsid.

Jaaks näeb, et Eesti kirjanduses ja teatris on kätte jõudnud aeg pöörata rohkem tähelepanu naiste lugudele. Tema sõnul on selles suunas juba samme astutud ning üha enam mõistetakse, et ka naiste lood on Eesti kultuuriloo oluline osa. “Nüüd ongi kätte jõudnud naiste aeg. Kuulame need naiste lood ka siis lõpuks ära.” 

“Hõbeda” lavastaja on Elina Pähklimägi, kelle Jaaks ise välja pakkus pärast tema varasema lavastuse “Leping” nägemist. Peaosades astuvad üles Riina Maidre, Maria Annus ja Juuli Lill, meesrolle mängib Aarne Soro.