Ligi kaks kolmandikku Eesti kunagistest soodest on kuivendatud, põhjustades tohutut süsinikuheidet ja viljaka mulla hävinemist. Nüüd on alanud võidujooks ajaga, et taastada need unikaalsed ökosüsteemid, millest on saanud meie võimsaimad liitlased kliimavõitluses.
Eestimaa Looduse Fondi märgalade ekspert Jüri-Ott Salm selgitas Kuku raadio saates «Kukkuv õun», et Eesti on kaotanud 700 000 hektarit soid. «See on tohutu pindala – ligi kaks kolmandikku meie kunagistest märgaladest,» rõhutas ta.
Salmi sõnul oli soode kuivendamine omal ajal täiesti mõistetav. «Tõe ja õiguse» vaimus püüti toidujulgeoleku nimel kasutusele võtta iga viimane kui maatükk. Kuivendatud viljakas soopinnas andis leiva lauale ja parandas ligipääsu maadele, mis oli kohalikust ressursist elatumisel ülioluline.
Murrang arusaamades hakkas tekkima 1960.–1970. aastatel, mil isegi Nõukogude Eestis hakati küsima kuivendamise mõjude kohta veekaitsele. «Juba toona tunnistasid isegi planeerijad, et kõiki tagajärgi ei teata,» märkis Salm. Lõplik arusaam soode väärtusest saabus aga alles viimastel kümnenditel koos kliimateadlikkuse kasvuga.