Rahvusraamatukogu kultuurinõuniku raamatusoovituste hulgast leiab seekord Simon Masoni krimiromaani “Kaotatud ja jäänudki leidmata” ja Juku-Kalle Raidi “Riigikogu kevade”.
Simon Mason “Kaotatud ja jäänudki leidmata”
Keset sula suve sobib vihmalise Oxfordi sisse paigutet põnevik nagu mesikas mullaauku. Mulle hirmsasti meeldib see autor ja ta tohmakad tüübid ja isegi see imelik vihmailm oli üsna okei, kuigi mõtlesin, et miks. Siis sain aru – talv. Va Inglismaal ongi talv sihuke ilm, et kodututel kisub tiba külmaks ja taevast mutku tirtsutab mingit jahedat jampsi alla. Meil eile juuli lõpus oli sama kamm. Point selles, et raamat kirjutab Oxfordi elusaks. Juhtub seal mõistagi üht. Ja teist!
No ja toopärast toimibki nii heaste Simon Masoni uurijapaar. Härrasmees ja kaltsakas. Elegant mustmees gentelmann ja üdikohalik dressides pätt. Kõvad terased uurijad. Ja kogu aeg on neil mingi jama. Mis on okei. Igal pool on mingi jama. Enam-vähem kogu aeg.
Ja eks jamade lahendamine ongi krimivike püüe. Simon Mason annab enamat. Ta annab meile Oxfordi nurgatagused ja võimsad vaated üle parkide, ta annab loo ja annab võimaluse loost kõrvale mõelda. Äge autor, tasub lugeda. Olen mitu korda mõelnud, et tahaksin Oxfordis korra veel käia ja urgitseda. Simon Masoni raamatuid lugenuna ma seda mõtet enam väga ei heiluta. Raamatud, raisad, toimivad inimesi pidi. Vastupidi ka.
Jäin mõttesse. See on enamasti viga. Lugege!
Juku-Kalle Raid “Riigikogu kevade”
No on ikka hull huugamine küll. Mõelge, riigikogu! Suured palgad! Kõige kurja juur! Hirm ja kole! Nood, kes tahavad käsa vastastikku hõõruda ja nuka taga pihku itsitada, leiavad siit palju. A nood, kellele pakub huvi me kõikide rahvaesinduse igapäevjas toimimus, leiavad enam. Ja enamatki veel. Mitte et kõik kirjapandu ja silmitsi loetav puhas tõde ja kvalifitseeritud ajalugu oleks. Siin on vabameelse vabamehe sissevaade tänasesse (ok, eilsesse) elusse enesesse. Oh paraku. Ega ajalugu ei küsi.
Vanataat olgu tänatud, et Toompeal kõige muu aulise armastet estirahwa hulgas on märkajaid ja kirkajaid. No kui ei oleks meil seda va Juku-Kallet, siis saaksime äkki hoopis entusiastlikke kantseliit-staatusraporteid stiilis “Sidusgruppidega ok; ettekanne ootel – täiendused pln” või, loomingulisemalt, “Igav oli. Tõsistest asjadest taheti rääkida. Kuulata ei tahtnud. Kästakse kõne teha. Lähen ütlen – – -.”
Raid kütab teise serva välja, kardan, et natuke naeruvääristab. Pup-pup-pup. Kas ma pärast kogu selle kummastava sisekaemuse läbilugemist kaaluksin kandideerimist kohta, kus on keskpärane palk ja kurat teab mihuke seltskond? Vaevalt küll. Samas. Asjalik inimene ei pea mitte pelgu pugema, kui tahtmist tegemiseks on. Nali naljaks, aga naljad tulebki enne ära naljatada. Ja ilukirjandus pakub märksa suuremal hulgal märksa mõttetumat sisekaemust. Võta üks ja viska teist. Ma pigem viskaksin Jukut, otse vastu Toompea müüri, plärts!
Lugege te kõik, kel vähegi kavas on olnud kunagi kuhugi kandideerida. Juku-Kalle keerab asjale väheke vinti peale, ent ju nõnda ongi ägedam. Oskaja kirjutaja prullakas tekst on väike lust omaette (kõigi oma higade ja vigadega) ja kui Ahto Muld praegu läbi astuks mu raamatukuhju põrnitsema, siis ju ta ütleks: “Mhmh.” Ütlen soovituslikult sama. Tuld!