Venemaa saadab enne kümnendi lõppu maailma meredele uue põlvkonna tuumaallveelaevad ja mehitamata relvasüsteemid, mille tehnilisi üksikasju hoitakse kiivalt saladuses. Permist saab esimene allveelaev, mis on nullist projekteeritud kandma hüperhelikiirusega Zirconi tiibrakette, samal ajal kui Poseidon liigub väidetavalt lahinguvalmiduse suunas.
Mida need sammud tegelikult tähendavad Venemaa veealuse heidutuse, NATO merekaitse ja laiemalt tuumatasakaalu jaoks? Ning kuivõrd on Moskva väiteid uute süsteemide suutlikkuse kohta põhjust tõsiselt võtta – või hoopis kahtluse alla seada?