Käisin hiljuti Gruusias. Kui päris aus olla, siis isegi ei käinud, vaid viibisin umbes kuu aega. Peab ütlema, et ma valisin kõige viletsama aja Gruusias olemiseks. Nimelt on juuni lõpp ja juuli seal kõige kuumem aeg ja nii ma siis piinlesin päris tihti kuni 37-kraadise palavuse käes.
Viibisin Gruusias päris mitmes kohas Adžaariast kuni Kahheetiani ja veidi mõnes kohas, mis nende vahele jääb. Inimkeeli ümber seletatuna käisin ma päris lõunas Türgi piiri ääres ja siis natukene Gruusia keskosas. Aprillis viibisin Kasahstanis, peamiselt põhjapoolses otsas, Karaganda linna kandis. Ja mõned aastad tagasi viibisin ma mitu kuud Moldovas.
Teinekord on kasulik viibida pikemat aega erinevates endise Nõukogude Liidu liiduvabariikides. See annab põhjust järele mõelda päris mitme asja üle.
Nagu kindlasti paljud teavad, siis majanduslikult ja institutsionaalselt on Balti riigid endise Nõukogude Liidu kildudest kõige enam arenenud. Raske öelda, kes siin liidripositsiooni hoiab, eestlased tahaksid muidugi mõelda, et see on Eesti Vabariik. Sama lähenemist ei saa muidugi keelata ei Leedule ega Lätile.
On aga üks asi, mille poolest Eesti kõige enam silma paistab, meil Nõukogude Liit kõige vähem referentspunkt. Mõtlen selle all seda, et kuigi siingi armastatakse suhteliselt tihti mainida nõukogude minevikku, siis võrreldes nende postnõukogude riikidega, kus ma olen käinud, on seda siiski tervitatavalt vähe. Võib-öelda, et Eesti on nõukogude mineviku selja taha jätnud ja vaatab ettepoole.
Gruusia on selles mõttes täielik katastroof. Väga raske on leida üle neljakümnest inimest, kes varem või hiljem ei hakka rääkima Nõukogude Liidust ehk võrdlema elu “kommunistide ajal”. Kusjuures “kommunist” pole Gruusias alati sõimusõna.
“Olen muidugi kohanud ka inimesi, peamiselt ettevõtjaid, kes leiavad, et nüüd on parem, saab ilma piiranguteta oma asja ajada.”
Väga paljudel juhtudel on võrdlus tänapäeva Gruusiaga selline, et “kommunistide ajal oli parem”. Gruusias on terveid piirkondi, kus Nõukogude Liidu kokkuvarisemisega kadusid mitte ainult töökohad, vaid samuti elekter ja gaas ning odavad doteeritud toiduained. Olen muidugi kohanud ka inimesi, peamiselt ettevõtjaid, kes leiavad, et nüüd on parem, saab ilma piiranguteta oma asja ajada ja edukus sõltub ennekõike tahtmisest ning oskustest.
Kasahstanis sõidab ka võrdlus nõukogude ajaga pidevalt sisse, ehkki mitte niimoodi kiitvalt. Kasahhid mäletavad siiani, kuidas nad olid mitte ainult vähemus omaenese kodumaal, vaid teise sordi kodanikud. Kogu Nõukogude Liidust kokku sõitnud venelased, ukrainlased, aga ehk ka mõni üksik eestlane, hõõrusid kasahhidele kogu aeg nina alla, kuidas kasahhidel tuleb tänulik olla, et neile toodi “tsivilisatsioon” ning “kultuur” ja niimoodi tehti rändkarjakasvatajatest “tsiviliseeritud” inimesed.
Kõige sellega kaasnes kasahhi kultuuri ja keele allasurumine. Islam, mis on kesksel kohal kasahhide identiteedis niivõrd, et teinekord on moslemiks ja kasahhiks olemise vahele raske piiri tõmmata, tõrjuti põranda alla.
Kasahhid ise väidavad, et islami ja seega ka kasahhi identiteedi päästis kasahhide sufism. kuna rändkarjakasvatajad ei saanud regulaarselt mošeedes käia, siis kujunes kasahhide seas välja see, et kohaliku tähtsusega usujuht oli perekonna vanim mees, aksakall. Seega polnud moslemiks olemise juures mošeede, mullade ja imaamide olemasolu kriitilise tähtsusega. Nii elas palvetamine ja islami kommete järgimine kasahhide seas üle nõukogude aja.
Moldovas on nõukogude pärandi rõhutamine väga poliitilise iseloomuga ja see on omane just venemeelsetele poliitikutele ning nende järgijatele. Moldovas on ka selgemini näha, kuhu selline nõukogude pärandi ja mineviku kultiveerimine viib: see toob Venemaa järjest rohkem riigi ja selle elanike ellu.
Moldovas usub umbes pool elanikkonnast, et Moldoval on vaid üks arengutee, koos Venemaaga läbi raskuste tähtede poole. Sellisel hoiakul on ka majanduslik põhjus, kuna Venemaa on Moldova kaupadele oluline turg, olulisem kui Euroopa Liit.
Mainida tuleks veel tõsiasja, et kõigis eelpool mainitud riikides on vene keel esimene suhtluskeel välismaalastega. Irooniline on see, et Gruusias armastatakse rääkida sellest, kuidas vene keel on kasutuselt kadumas ja inglise keel võtab üle, aga praktikas on väga raske väljaspool Tbilisi kesklinna ning Batumi turismirajoone vene keeleta hakkama saada.
Kõik see ja palju muud viib aga huvitava mentaalse geograafia tekkimisele. Eesti ja enamiku tema elanike jaoks on Venemaa selgelt see “teine” (the other) riik, mis asub kusagil piiri taga, millega enam ei ühenda miskit ja kus toimuvast suurt midagi ikkagi ei teata.
Moldovas, Kasahstanis ja Gruusias on Venemaa “oma”, selline välismaa nagu Eestis kiputakse vaatama Lätit. Nagu mulle kunagi Kasahstanis aastate eest ütles üks kolleeg: “Meie jaoks on Nõukogude Liit Kodumaa.” Suure tähega, kusjuures. Selle Suure Kodumaa varjus hiilib aga Venemaa järjest rohkem nendesse riikidesse sisse, kipub kaduma piir Nõukogude Liidu ja Venemaa vahel, ainult et positiivses mõttes.
Venemaalane kipub mainitud riikides olema teistmoodi välismaalane, kui seda on suvalise Euroopa riigi kodanik. Venemaalasega ühendavad grusiine, kasahhe ja moldaavlasi ühine muusika alates Kinost ja lõpetades nõukogudeaegse estraadiga, üheselt arusaadavad naljad, ühiselt tuntud filmid ja isegi ühine terminoloogia, ikka kõlab venekeelses jutus sõna “seltsimees” ja igasugu münte nimetatakse siiani kopikateks.
Ma julgeks väita, et kui Eesti, Läti ja Leedu on mentaalselt Venemaale selja keeranud, siis enamik endiseid liiduvabariike seda teinud pole. Jah, ka meil immitseb igast praost Vene propagandat ja on neid, kes Venemaad idealiseerivad, aga Eestis on tuntav distants Venemaa suhtes. Paljude grusiinide, kasahhide ja moldaavlaste jaoks asutakse seevastu Venemaaga ühes ruumis ning maailmas.
Ja see maailm kumab Gruusias, Moldovas või Kasahstanis igalt poolt vastu. Vene popmuusika mängib igas teises taksos, laste mänguplatsil kõlavad nõukogude pioneerilaulud, majade seinad on täis kleebitud Venemaa artistide kontsertide kuulutusi ning paljud inimesed vaatavad innukalt Venemaa televisiooni. Ikkagi omad!