28-aastane Jaan Tristan Kolberg on Terje Pennie noorim laps. Pere pesamuna on Pennie sõnul väga põhjalik, kohati lausa liiga palju detailidesse süüviv. “Ma mäletan, see algas tal juba sündimisega. Kui ta oli ühe-aastane, siis tal oli kogu aeg korts kulmude vahel ja näitas näpuga midagi. Ma mõtlesin, et mis murega see lapseke küll sündis siia,” meenutas ta.

Poja sünd oli Pennie sõnul imeilus. Jaan Tristan nägi ilmavalgust 20. oktoobril. “Terve hoov oli kuldseid lehti täis. Kümme minutit pärast ta sündimist oli maa valge ja pärast sulas jälle ära. Minu jaoks oli see ilus märk, et laps sündis sellisele puhtale lehele.”

Kui poiss rääkima õppis, kadus korts kulmude vahelt ära. See asendus suurte elu puudutavate küsimustega. “Oli ikka ületamatuid küsimusi: mis meist saab peale surma? Kuidas te ära surete, ema ja isa? Need olid sellised küsimused, et ma ei suutnud tema väikest südant rahustada. Mul siiamaani natuke kriibib, et me peaksime oskama lastele selle elu müsteeriumi kergemaks teha, et nad juba väiksest peale ei peaks olema korts kulme ees,” lausus Pennie.

Oma esimese eesnime sai Jaan Tristan isapoolse suguvõsa järgi: tema isa, vanaisa ja vanavanaisa on samuti Jaanid. Teise eesnime pakkus välja tema Ameerikas elav poolõde Maarja.

“Kuuldes, et talle sünnib vennake, oli Maarja nii rõõmus, et ta kirjutas sellest ühe luuletuse. Ta saatis selle luuletuse siia Eestisse Tristanile. Ja loomulikult vana Jaani süda väga rõõmustas, see läks väga hinge. Kuna Tristani nimi oli läbi ka käinud, siis me mõtlesime, et aga kui tuli juba selline luuletus, las ta siis jääb Tristan. See on Maarjakese pandud,” avas Pennie nime tausta.

Jaan Tristanil on kokku neli õde: lisaks Maarjale on isa esimesest abielust ka poolõde Kristiina, ühist ema ja isa jagab ta Justina Maria ja Inger Helenaga.

Justina Maria ja Inger Helena on ligi 15 aastat Šotimaal elanud. Esimesena kolis sinna Justina Maria. “Justina oli tohutu maailmarändur juba teismelisena. Nad käisid sõbrannaga ma ei tea kus hääletamas. Mulle öeldi, et nad olid Türil, tegelikult olid Poolas. Ja kui mulle öeldi, et me sõidame Poola, siis nad käisid Prantsusmaal, et emale mitte muret valmistada,” meenutas Pennie.

Pärast keskkooli lõpetamist otsustas Justina Maria välismaale lapsehoidjaks minna. Ta maandus Fort Williamis, kus asus ka ekstreemsporti õppima – tegi mägironimist, hüppas kaljuservalt vette, sõitis lumelauaga, sai kajaki instruktori paberid. Seejärel kolis ta Edinburghi, kus õppis poliitilist filosoofiat. Nüüd harib ta end psühholoogias ja peab seitsmendat aastat vegankohvikut. “Nii et ta on oma elu pühendanud loomade ja inimeste kaitsmisele,” sõnas Pennie.

Aasta hiljem kolis Inger Helena vanemale õele järele. “Midagi tal siin Eesti koolisüsteemis ei klappinud, ta sai väga haiget. Läks õele järele ja lõpetas keskkooli seal samas Fort Williamis. Pärast seda jäigi Šotimaale, läks Glasgow’sse,” rääkis Pennie. Glasgow’s õppis ta näitlejaks, on isegi mõnes lavastuses ja filmis mänginud, kuid tööd seal sel alal eriti pole. Kui tuli koroonapandeemia, läks Inger Helena tarkvaraarendust õppima ning tegeleb nüüd sellega.

Pennie sõnul on kõigile tema lastele sügav õiglustunne sisse kodeeritud. Jaan Tristan usub, et see on just emalt päritud. “Ma arvan, et meil kõigil kolmel on mingisugune väga sarnane eetiline koodeks, mis kõige suuremalt väljendub veganluses ja loomade õiguses. Ma arvan, et see on mingisugune asi, mis seob meid väga tugevalt,” võrdles ta end õdedega.

Pennie meenutas, et kui nad abikaasa Jaaniga teada said, et perre sünnib poeg, valdas vana Jaani – nii nagu perekond isa Jaani kutsub – paanika. “Ta oli väga paanikas, et mida ta nüüd sellega peale hakkab, sest tal on kõik tütred olnud. Ta on olnud tütarde isa, kes on teda hoidnud. Ja nüüd sünnib poiss ja ta ei oska midagi peale hakata.”

Jaan Tristan oli Pennie sõnul laps, kel puudus ohutunne. See tegi temast lastehaigla erakorralise meditsiini osakonna püsipatsiendi. “Mingi väikse motikaga lendas maal põllu peal. Ma tassisin ta tuppa, ta oli minestanud ja ütles, et ta ei mäleta seda päeva. Järgmine kord lendas vastu müüri, nägin aegluubis, kuidas laps lendab ja maandus maha. Järgmised kukkumised, mingid õmblemised, üleval Viimsis trepist alla, mitte kunagi normaalselt, jälle kolinal,” kirjeldas ta kogemust poisi vanemana.

Ingerisoomlastest vanemad kohtusid Kehras

Terje Pennie vanemad on Ingerimaalt küüditatud. “Isapoolne suguvõsa elas Karjala piiri ääres. Juba 1930. aastate keskel hakkas seal piiriäärsete alade puhastamine. Venelased lihtsalt viisid ingerisoomlased kui ohtliku elemendi sealt ära. Nad ise nimetasid seda ümberasustamiseks. Isa oli üsna väike poiss, kui Ingerimaalt ära viidi.”

Emapoolse suguvõsa viisid sõja jalust Ingerimaalt ära sakslased. “Läbi Eesti Soome. Seal nad elasid natuke. Siis muidugi venelane kutsus tagasi, ütles, et nüüd saate oma maad tagasi. Loomulikult kodukülast läbi sõites, nagu kõik on seda kirjeldanud, pandi loomavagunitesse ja nägime ainult kodukülasid või tossavaid varemeid, rong andis vilet ja viidi kuhugi pärapõrgusse,” kirjeldas Pennie.

Ühel hetkel jõudsid nii ema kui ka isa Eestisse, kus saatus neid ühel Kehras toimunud tantsuõhtul kokku viis. “Isa ütles, et kodu lähedale neid enam ei lastud, Eesti oli kõige lähemal. Emapoolne vanaema jõudis ka kahe lapsega Eestisse. Kaks last olid vahepeal nälga surnud,” rääkis Pennie. “Isa elas Kehras ja ema suunati pärast meditsiinikooli Kehrasse. Ja oi imet – nad said kokku tantsupeol ja mõlemad olid ingerisoomlased. Ema ütles: “Nii kui ma teda nägin ja olin paar korda tantsinud, läksin kohe vanaema juurde ja ütlesin, et ta on kõige ilusam ja parem poiss, keda ma iial tean!” Ja nii ka jäi, nad jäid kokku.”

Lisaks Terjele kasvas perekonnas viis aastat noorem vend Rando. Lapsepõlvega seostub Penniele üliturvaline õhustik. “Isa käis tööl, ema käis ka tööl, oli väga kohusetundlik. Meid ei keelatud eriti palju, ainult asjad pidi olema tehtud, ei karistatud ka, võib-olla ma olin nii hea laps,” lausus ta.

Samas ei olnud kombeks ka lapsi eriti kiita. “Sellist lapse kiitmist, kallistamist, nunnutamist ei olnud. Ma ei osanud sellest muidugi ka puudust tunda. See oli absoluutselt ajastule tüüpiline, seda on kõik rääkinud. Aga seda armastuse fooni ja turvatunnet tundsime kogu aeg.”

Oma vanemaid ei tahtnud Pennie proovile panna. “Ma ei pannud iial nende närvikava teadlikult proovile, ei astunud neile vastu, sest eriti ema sõna oli püha, temale polnud mõtet vastu vaielda,” sõnas ta.

Pennie mäletab üht korda, kus ta vanemate sõna ei kuulanud. “Aegviidus oli Tallinna nukuteater külas. Ema ei lubanud mul sinna minna, aga ma nii meeletult tahtsin sinna minna. Ja ma läksin, mõtlesin, et tulgu, mis tuleb, jõudsin koju kas kell neli või viis hommikul, kui meid bussidega tagasi toodi. Ema oli muidugi üleval ja ta oli raevus. Minu ema, kes oli ülileebe, siis ma kuulsin seda poolt, mis võib tulla inimesel, kes on nii ahastuses, et kus ta tütar on, ta on nii paanikas. See oli üsna õudne, mis ta suust välja tuli.”

Tüli käigus oli ema keelanud Terjel Kehra nukuteatris edasi käia, kuid paar päeva hiljem ütles ta tütrele, et viimane võib ikka huviringiga jätkata. “Ta oli peas midagi läbi mõelnud, rahunes maha ja sai aru, et midagi läks valesti või üle võlli. See oli ainus kord, kus ma teadlikult astusin vanematele vastu,” meenutas ta.

Nüüd, olles ise ema, mõistab Pennie oma ema reaktsiooni. “Inimene ikka õpib ja saab targemaks, see on küll tore asi siin ilmas. Väga paljusid asju enam nii ei teeks ja oma lastega nii ei käituks, aga see valu ja hirm on nii suur, et see lihtsalt prahvatab välja, mida pole üldse vaja. See ei aita last, see ei aita sind ennast.”

Tänulik, et esimesel korral lavakunstikooli sisse ei saanud

Esimese lummuse teatri vastu tekitas noores Terjes ema õde Olga. “Tal oli selline kaustik, kus olid kõik balletitantsijad, lauljad. See oli selline võlumaailm. Seda ma kogu aeg lappasin,” kirjeldas ta.

Seda, et ta tahab näitlejaks saada, ei julgenud Terje emale pikalt öelda, sest kord oli ema talle moka otsast pajatanud, et eks kõik on kord näitlejaks tahtnud. Pärast ema surma sai Pennie teada, et ema oli 18-aastaselt draamateatri draamaringi sisse saanud, kuid kuna ta elas ja töötas Kehras, pidi ta ringist loobuja. “Ema oli ka väga suur luuletuste lugeja ja esineja, aga ta pole kunagi mulle öelnud, peale selle lause, et kõik me oleme näitlejaks tahtnud.”

Esimesel korral jäi Pennie napilt lavakunstikooli ukse taha. Selleks hetkeks oli ema tütre teatrisoovist teadlik ning elas talle kaasa. “Ta kogu aeg noomis, et kas mul on peas ja kas sa siis teed. Ühesõnaga utsitas mind, et ma peaks ma ei tea mida tegema,” rääkis Pennie.

Kuna viimane katsete voor lõppes nii hilja, ei sõitnud rongid enam Kehrasse ning Terje jäi Tallinna oma nõo juurde. “Järgmine päev jõudsin koju, ema, kes tavaliselt tundeid välja ei näidanud, ütles, et ma ootasin sind päris kaua, seisin haavapuu juures ja ootasin. Siis sain aru, et sa ei tule. Aga ära muretse, küll sa saad järgmine kord. Nii et see oli selline tunnustus, et ta tahab, et ma seda jätkaks.”

Seda, et ta järgmisel korral ei proovi, Pennie ei kaalunudki. “Ma isegi ei mäleta, et oleks eriline kurbus olnud. See oli iseenesest mõistetav, et siin muud teed ei ole,” märkis ta. Pärast ebaõnnestunud katseid sattus ta Ugala teatristuudiosse, mida juhendas Jaan Tooming.

“Jaan Tooming avas minu elus ukse, kust tuli sellist valgust. See määras kõik. Selline pühendumus, selline maksimalism, et teater on midagi püha, midagi võimast. See ongi see. Ma olen saatusele nii tänulik, et ma ei saanud esimesel korral sisse,” lausus ta.

“Tooming õpetas, et me peame iga päev häälega trenni tegema, peame vaimuga tegema trenni. Ta tõi meile erinevaid õpetajaid, küll muusikaajaloolasi, idamaade filosoofe. See skaala on väga lai, kui sa tahad olla näitleja. Kõige suurem asi, mis on mulle Toomingast jäänud, me olime ühe aasta koos, on ikka tohutu empaatia ja alandlikkus kogu universumi suhtes.” 

Kui Pennie järgmisel korral lavakunstikooli pääseda proovis, tekkis tal sellest Toomingaga suur konflikt. “Ta hakkas mind päeva pealt teietama ja muud sellised asjad,” tõi ta välja. “Ma põdesin seda umbes kümme aastat, et ma olen tulnud ära nii suure lavastaja juurest nagu Jaan Tooming.”

Teisel korral sai Pennie soovitud kooli hõlpsalt sisse. “Ma läksingi niimoodi, et äkki ma ei saa sisse, siis ma saan Ugalasse tagasi minna. Võib-olla see andis teatava vabaduse seal ka olla, sest minu arust ma midagi erilist seal tegema ei pidanud. Mul on tunne, et Mikk [Mikiver] selekteeris juba päris alguses välja, keda tal vaja on. Ma mäletan, et ta ütles tehke kukepoksi. No mida sa selle põhjal näed? Nii et ma sain üsna hõlpsalt sisse.”

Karistamise asemel räägiti asjad läbi

Kohtumist abikaasa Jaan Kolbergiga mäletab Pennie endiselt väga eredalt. See toimus kuumal suvepäeval Punases baaris. “Seal oli üks mees, tõusis millegi pärast püsti ja hüüdis: “Terje Pennie, te olete mu lemmiknäitleja!” ning tõi mulle rukkililled. Pärast ütles, et ta ei olnud mind veel teatris näinud, aga ta teadis nime. Seda on ta armsasti kirjeldanud, et ta tuli mööda Viru tänavat, vaatas, et rukkililled, täna ma pean need ostma ja kellelgi kinkima. Nii oli.”

Emaks saamine vastas täpselt Pennie kujutlusele, et kuidas kõik välja hakkab nägema. “Seda hirmu, et ma ei tea, kuidas ma lapsega hakkama saan, sünnijärgne stress, millest räägitakse, ei olnud. See oli kõik selline, nagu ma ette kujutasin. See tohutu rõõm, et sa ärkad igal hommikul üles ja mõtled, et kas see on päriselt – jaa, see on päriselt.”

Laste sünni järel vajus ka teater mõneks ajaks fookusest täiesti välja. “Loomulikult mitte kauaks. Ma pole tegelikult ühegi lapsega kaua kodus olnud. Justina oli kahekuune, kui Evald Hermaküla helistas ja kutsus mind draamateatrisse. Ma muidugi läksin, vahepeal käisin kodus imetamas,” meenutas Pennie.

Heites pilgu oma lapse- ja nooruspõlvele rääkis Jaan Tristan, et ta oli kuni murdeeani üsna eeskujulik õpilane, kuid ühel hetkel võttis võimust jokkerlik käitumine, mis tõi endaga kaasa pahandusi või mingisuguseid ütlemisi, mis kooli konteksti ei sobinud. Kuigi vanemad pidid ka koolis aru andmas käima, olid nad poja sõnul väga mõistlikud.

“Minu vanemate puhul oli alati see, et nad üritasid vaadata kaugemale kui mingisugune intsident. Nad üritasid vaadata, mis selle intsidendini viis. Seda analüüsimist oli rohkem kui lihtsalt, et sa tegid midagi valesti, nüüd on halvasti. Nii palju kui ma mäletan, oli ikkagi suhtlemist, arutamist, rääkimist. Selles mõttes karistust kui sellist, löömist või tohutuid piiranguid millegi suhtes ei ole olnud. See likvideeris ka hirmu. Võib-olla teiselt poolt tekitas eriti noorukieas selle nii-öelda vabaduse teha midagi lolli, aga teiselt hoidis mingis muus aspektis inimlikumana,” arutles Jaan Tristan.

Kuigi Jaan Tristani sõnul olid ema ja isa oma kasvatusmeetoditelt küllaltki sarnased, siis Pennie sõnul kippusid arvamused ikka lahku minema.

“Kui mina ei lubanud midagi teha, siis isa ütles, et las ta ikka teeb. Ja kui isa ütles ei, siis mina ütlesin, et las ikka olla. Sellist pendeldamist ma mäletan küll. Ja ma mõtlesin kuidas, me peame ometigi laste ees olema ühisel meelel, nii käib see õige õpetamine, aga ikka ühel lapsevanemal hakkas rohkem kahju,” muigas ta.

Pennie sõnul toimus murrang siis, kui poeg sai 18-aastaseks. “Ma arvan, et põhimure, mis sul oli, et sa ei kartnud mind, vaid see, et ema kogu aeg nii kohutavalt paanitseb, kogu aeg mõtleb, kas ma saan kooli tehtud. See ema lihtsalt vajub selle murekoorma all ja pursete all kokku, nii et ükskord ta võttis mu ette. Ta oli 18-aastane ja ütles, et ema, ma armastan sind kõige rohkem oma elus, aga las ma nüüd saan ise täiskasvanuks. See oli võlulause. Mul läksid kõik pinged maha. Ma sain, aru, et õige ta on, las tegeleb ise enda kasvatamisega.”

Tänasel päeval käib Jaan Tristan ema jälgedes – ta on lõpetanud lavakunstikooli ja teenib leiba näitlejana. Kire teatri vastu avastas ta noorsooteatri noortestuudios.

“Enne seda ma ei mõelnud näitlemise peale. Seal nägin esimest korda seda, mida ma teha tahaksin. Sealt hakkas see tahe kasvama ja kasvab kuni praeguseni. Seal ei olnud mingisuguseid kalkulatsioone, kas see on hea või halb valik, palk või mis iganes kriteeriumid. Ma nägin stuudios seda, mida ma teha tahan. Õppisin esimest korda analüüsima tekste ja esimest korda lugesin näitleja raamatut ja kõik see kokku andis selle esimese tõuke,” lausus ta.