«Elus peab endale kogu aeg ­uusi väljakutseid püstitama. Muidu lähed ja teed iga päev oma viis-kuus kilomeetrit ära, käid ujumas, sõidad rattaga ja nii see elu lähebki. Kui seda väljakutset nägin, mõtlesin kohe – miks mitte? Mis see 150 kilomeetrit siis ära ei ole. Selle võib selle ajaga kas või ära roomata,» ütleb Kapp talle omase huumoriga. Tegelikult ei pidanud ta roomama. Vajalikud kilomeetrid kogunesid kiiresti, sest liikumine on olnud tema elu lahutamatu osa juba aastakümneid.
Kapp ei salga, et ka medal mängis otsuse tegemisel oma rolli. «Nii suurt medalit pole mul varem olnud. Kui seda nägin, jäi see kohe silma. Aga eks Lurich on ka ikkagi Eesti mees ja maailmakuulus nimi. Sellise nimega seotud väljakutses on uhke osaleda,» räägib ta. Vestluse käigus tuleb välja veel üks huvitav kokkusattumus. Alles hiljem sai ta teada, et Kapi abikaasa Anna suguvõsa kaudu ulatuvad perekonna juured kaugele Georg Lurichi sugupuuni. «Ma ei teadnud seda enne. Ei otsustanud selle pärast osaleda, aga tore on seda teada küll,» lausub ta tagasihoidlikult.
Liikumine ei alga võistluselt, vaid koduuksest
Lurichi väljakutse ei muutnud Kapi päevakava peaaegu üldse. Pigem sobitus see tema tavapärase elurütmiga. Hommikuti ootab teda viie-kuue kilomeetri pikkune jalutuskäik. Ringi lõpetab ta järve ääres ujumisega. Õhtul võtab välja märkmiku ning paneb kirja, kui palju ta sel päeval kõndis, ujus või rattaga sõitis. See pole uus harjumus. Liikumispäevikut on ta pidanud juba 1998. aastast. «Kui tahan, võin võtta vana raamatu lahti ja vaadata, kus ma kakskümmend aastat tagasi käisin või mida tegin. Sellised asjad lähevad kõik kirja,» räägib ta. Sügisel kolib ta kõnniradadelt lauatennise juurde, talvel naudib aga tempokat kepikõndi. «Enne suusatasin, aga suusatamine nõuab liiga palju ettevalmistust. Kepid võtan kätte ja lähen. Kodukandi rajad on mul ammu välja mõõdetud,» ütleb ta.
Praeguseks on Kapil alates 23. juunist kogunenud kilomeetreid üle 400. «Need 150 kilomeetrit said täis ikka üsna kiiresti ja ilma suurema pingutuseta,» selgitab mees.
Ka Riho abikaasa Anna osales Lurichi väljakutses ning ka tema kogus ilutseb kaunis suur kuldmedal. Koos nad küll tavaliselt ei liigu, sest tempo on erinev, kuid eesmärk on ühine – olla iga päev aktiivne. «Anna käib oma ringid. Aiamaa, poed, jalutuskäigud – kilomeetreid koguneb tal samuti iga päev parasjagu. Tema on meil pere varustaja ja kogub palju samme poodides,» muheleb Kapp. Paar on koos olnud üle viiekümne aasta ning Riho ei varja, et peab seda üheks oma elu suurimaks õnnestumiseks. «Tehke järele,» ütleb ta naerdes. «Ma olen elus ikka midagi väga hästi teinud, sest minu kõrval on Anna. Minu suurim võit!»
Kapi sõnul küsitakse temalt sageli, kuidas ta suudab 79-aastaselt nii aktiivne olla. Tema vastus on lihtne – ega igal hommikul polegi kerge. «Vahel on pea uimane ja mõtlen, kas lähen tagasi voodisse või panen tossud jalga. Aga kui olen ringi ära teinud, on tunne hoopis teine. Liikumine annab energia tagasi,» ütleb ta. Ta ei usu juttu, et kõrges eas peaks inimene end säästma. «Kunagi pole hilja. Kui oled üle 45 aasta vana ja kusagilt ei valuta, siis oled vist juba surnud,» viskab ta nalja. «See aga ei tähenda, et peaks koju istuma jääma. Vastupidi – tuleb ennast püsti ajada ja liikuma hakata.»
Mees, kes nakatab teisi liikuma
Võib-olla polegi Kapi suurim saavutus kümned rahvaspordiüritused või Lurichi medal. Tema ümber on aastate jooksul liikuma hakanud kümned inimesed. Ta räägib sõpradest, keda ta veenis taas jalgratta selga istuma, suusatama või lauatennist mängima. Mõni neist on hiljem tulnud Eesti meistriks, teine lihtsalt tänanud selle eest, et Kapp ta diivanilt püsti aitas. «On mehi, kes on mind hiljem kättpidi tänanud ja öelnud: «Aitäh, et sa mind agiteerisid.» See teeb rõõmu rohkem kui ükskõik milline medal,» tunnistab ta.
Just seepärast peab Kapp Georg Lurichi liikumisväljakutset oluliseks ettevõtmiseks. Tema hinnangul ei seisne selle väärtus ainult kilomeetrite lugemises või finišis ootavas medalis. See paneb inimesed diivanilt tõusma. «Kui inimene teeb esimese sammu, siis järgmine tuleb juba lihtsamalt. Lurich innustas inimesi omal ajal oma keha eest hoolitsema. See väljakutse teeb nüüd täpselt sama,» ütleb ta.
Ja kui küsida, millise sõnumi ta annaks neile, kes veel kõhklevad, ei pea Riho Kapp vastust kaua otsima. «Öelge endale: «Laiskus, jäta mind maha.» Pange tossud jalga või võtke kõnnikepid kätte. Liikuge, liikuge, liikuge. Ja sööge tervislikult. Seda ei kahetse mitte keegi.»