Ajakirjanik Arp Müller: Head kuulajad! Mul on täna hea meel teie ees tervitada Eesti suursaadikut Euroopa Liidu juures. Tere tulemast Vikerraadiosse, Katrin Juhandi! Mina olen Arp Müller ja minu plaan on tänase saate jooksul uurida, kuidas moos saab kommi sisse. Ehk, kuidas sünnivad Euroopa Liidu regulatsioonid, mil moel käib Eesti seisukohtade kaitsmine, kuidas saavutatakse ühisosa vastandlike huvidega liikmesriikide vahel ja kuidas peaks suhtuma väga levinud väljendisse “Brüssel otsustas”.
Eesti suursaadikut NATO juures kutsutakse sageli saadetesse intervjuusid andma. Teemad on praegu erutavad: julgeolek ja kas USA tuleb Eestile appi. See kõik on oluline ja huvitav, aga tegelikult tegeleb vähemalt sama mõjukate küsimustega Eesti suursaadik Euroopa Liidu juures, tegelikult on neid isegi kaks. Ometi ei paluta suursaadikuid Euroopa Liidu juures nii sageli saadetesse. Milles võiks asi olla? Kas Euroopa Liit on isegi ajakirjanike jaoks liiga kauge ja keeruline?
NATO ja julgeolekuteemad on eriti viimastel aastatel arusaadavatel põhjustel palju pildis olnud. Need on Eesti jaoks üsna eksistentsiaalsed küsimused. Kui mõtlema hakata, siis Euroopa Liit tähendab meile samamoodi julgeolekut. Kui meenutada, milliseid otsuseid on Euroopa Liidus viimastel aastatel just julgeolekuvaldkonnas vastu võetud, siis need on ikkagi märkimisväärsed.
Näiteks Euroopa kaitsevalmiduse tõstmine, kaitsetööstus ja selle rahastamine, rääkimata Ukraina sõjalisest ja finantsilisest aitamisest ning eurointegratsiooni kiirendamisest. See ongi meie julgeolek, nii et mulle tundub, et Euroopa Liit on nende teemadega samuti pildis.
Olen nõus, et Euroopa Liit ei tegele ainult julgeolekuga. Väga suur osa meie tööst on majandus ja siseturg – teemad, mis muutuvad sageli kiiresti tehniliseks. Need on üliolulised asjad, mida me enda ümber isegi ei märka. Sõitsin paar päeva tagasi Brüsselist autoga Eestisse ja ei märkagi enam, et ühest riigist teise sõites pole piirikontrolli. Andmeside rändlus vahetub täiesti automaatselt ilma peavaluta. Brüsselisse kolides saan mõnda avalikku teenust kasutada Belgias lausa Eesti ID-kaardiga, rääkimata sellest, kuidas sotsiaalkindlustus liigub.
Kõik need asjad on tehtud ülilihtsaks, aga me märkame neid alles siis, kui midagi on valesti või katki. Näiteks Covidi ajal panid riigid erinevatel põhjustel oma piirid hästi kiiresti kinni. Siis saime korraks aru, et siseturg ei toimigi enam, midagi juhtus nende reeglitega, mis kokku leppisime.
Mitte, et siseturul kõik ideaalses korras oleks, eriti ettevõtete vaatest saaks asjaajamine ja äritegemine olla veelgi lihtsam. Väga tore oleks, kui meil oleks ka endal sisulisem debatt selle üle, kuidas seda kõike teha, mida see Eesti jaoks tähendab ja milliseid kompromisse nõuab. Aga nagu öeldud, need teemad muutuvad kiiresti tehniliseks, äkki seal peitub ka osa põhjusest.
Katrin Juhandi ja Arp Müller Autor/allikas: Priit Mürk/ERR
Avame kuulajatele veidi ka teie tausta. Õppisite Tartu ülikoolis politoloogiat, seejärel käisite mitmes Euroopa ülikoolis Prantsusmaal ja Madalmaades ning kaitsesite seal ka magistrikraadi. Kas see oli Erasmuse tudengivahetuse raames?
Erasmust olen teinud bakalaureuseõpingute raames Tartu Ülikoolis. Õppisin seal küll riigiteadusi, sest selleks hetkeks olid bakalaureusetasemel avalik haldus ja politoloogia kokku pandud. Bakalaureuse käigus õnnestus mul Erasmuse programmi raames tõepoolest aasta veeta Prantsusmaal Bordeaux’s.
Erasmus on üks kõige paremini tuntud Euroopa Liidu õpilasvahetuse programme, mis saab varsti 40-aastaseks ja on pakkunud väga paljudele võimalust vahetusõpilasena õppida.
Pärast Tartu ülikooli läksin aga hoopis Hollandisse Leideni ülikooli. Mul oli kindel soov minna magistritasemel Euroopa Liidu teemadesse sisse minna ja vaadata seda suunda kitsamalt. Kuna olime tol hetkel alles Euroopa Liiduga ühinenud, tundus mõistlik teha seda ülikoolis, kus seda õppekava on juba pikemalt õpetatud ning kus on selle õppimiseks tugev õppekava. Nii valisingi Leideni ülikooli magistriprogrammi.
Mida Lääne-Euroopas õppimine andis?
Olen välismaale sattunud üsna mitmel korral nii lühemalt kui ka pikemalt õppima ja töötama. Kõigepealt annab see kindlasti enesekindlust, keeleoskusest rääkimata. Erasmuse programmi raames ei ole ju ainult selle riigi üliõpilased kokku tulnud, vaid sinna tullakse üle Euroopa ja isegi laiemalt.
Mäletan, et tol hetkel olid meil programmis ka Kanada üliõpilased. Suheldes teistest riikidest ja maailmajagudest pärit inimestega, avardab see arusaamist, miks mingi asi on nii, nagu ta on, ja miks ei ole kõik asjad nii nagu Eestis. See paneb küsimusi esitama ja mõtisklema, kas kõik Eestis väljamõeldud asjad on kõige mõttekamad või on meil mujalt õppida.
Kas kõige selle taustal on olnud olukordi, kus kohtudes mõne lapse- või nooruspõlve tuttavaga, kelle tegemised on piirdunud Eestiga ning kes ei ole Euroopas käinud ega õppinud, tekib tunne, et teie maailmad on täiesti erinevad. Näiteks kui räägite Euroopa integratsioonist või sallivusest?
Mulle tundub, et asi ei ole nii lihtne, et keeled suhu, Euroopasse ja siis saame kõik maailma ja Euroopa toimimisest ühtemoodi aru, olgu teemaks integratsioon, kliimapoliitika või rändepoliitika.
Kaugel sellest. Loomulikult annab see teise vaate ja oskuse teisi vaateid natuke paremini mõista. Aga see, kuidas kujunevad inimeste maailmavaated paremale, vasakule või mujale, sõltub väga paljudest muudest põhjustest.
Orban on ka ju liberaalses ülikoolis õppinud.
Eks ole.
Mida teie arvate väljendist “Brüsseli mull”?
Minu jaoks on see ausalt öeldes hästi kodune ja armas töökeskkond. Kui mõelda, mida “Brüsseli mull” tähendab, siis tavaliselt mõeldakse selle all Euroopa Liidu peamisi institutsioone, mille peakontorid ongi Brüsselis lausa ühes kvartalis, peaaegu ühe ringtee ümber.
Sinna juurde kuulub lugematul hulgal huvigruppide esindusorganisatsioone, konsultatsioonifirmasid ja advokaadibüroosid. See on üks suur ökosüsteem, kus mitukümmend tuhat inimest iga päev omavahel suhtleb, koostööd teeb, ideid arutab ja otsuseid vastu võtab.
Tegelikult on selle Brüsseli mulli osa ka meie enda ministrid kuni valitsusjuhtideni välja, sest ka nemad osalevad otsustusprotsessis. Saan aru küll, miks Brüsseli mullil võib aeg-ajalt olla negatiivne varjundiga – tundub, et kuskil mullis teeb keegi meie eest otsuseid.
Aga nii see ei ole, me ise olemegi Brüsseli mull. Iga otsuse tegemisel on laua taga ka Eesti esindaja, ministritest peaministriteni välja. Igal pool võib olla oma mull – meile võib tunduda vahel, et Toompeal on oma mull, toimetuses on oma mull.
Brüsseli mullile heidetakse ju ette, et see on kaugenenud tavaliste inimeste muredest liikmesriikides ja sisepoliitilisest reaalsusest. Sellepärast tulevadki sealt mullist mõnikord sellised ettepanekud, mis võtavad inimestel suu lahti.
Tuleb meeles pidada, et Euroopa Liidus on 27 liikmesriiki. Kui Eestis vahel tundub, et mõni ettepanek on tulnud täiesti tühjalt kohalt, siis soovitaksin soojalt sisse vaadata, mis on selle tegelik põhjus. Kas see on mõnes riigis probleem, kas on poliitiline surve Euroopa Parlamendi poliitilistelt gruppidelt või hoopis liikmesriikide valitsustelt?
Need asjad ei sünni kunagi tühjalt kohalt. Euroopa Komisjonis töötavatel uute algatuste loojatel on tohutult palju tööd ja keegi ei tee seda, mida tegelikult vaja ei ole.
Brüssel sunnib meid festivalidel seisma järjekorras, et ära anda korduvkasutatavaid topse ja taldrikuid. Brüssel sunnib ettevõtteid täitma koormavaid kestlikkusaruandeid. Brüssel keelab varsti ära bensiiniautod. Brüssel tahab sundida Eesti inimesi elamuid renoveerima, ka neid, kes seda ei taha. Kui palju sellistes lihtsustatud, aga levivates käibeväidetes tõtt on?
Katrin Juhandi Autor/allikas: Priit Mürk/ERR
Nagu sa ise ütlesid, need on lihtsustatud väited. Soovitaksin iga sellise hüüatuse või pealkirja puhul vaadata sisusse. Me teeme neid asju, nagu bensiiniautode keelamine ja hoonete renoveerimine, ühiste otsustena teatud suuremate poliitikaeesmärkide tõttu.
Lõppkokkuvõttes tuginevad need poliitikavalikud pikaajalistele mõjuanalüüsidele ning liikmesriikide soovidele ja survele. See taandubki sellele, et teemasse sisse minnes muutuvad asjad kiiresti tehniliseks, aga sinna on vaja sisse minna. Seal on ikkagi mõni hea põhjendus taga.
Paar aastat tagasi lugesin ise ühest suurest uudisteportaalist, et Euroopa Liit keelab puuahjud ära. Kuna töötasin sel hetkel alles riigikantseleis Tallinnas, pidin ka korra kreepsu saama ja mõtlesin, mille me nüüd maha oleme maganud.
Teemasse sisse minnes selgus, et tegemist oli Euroopa Komisjoni täiesti korrapärase ülevaatusega ökodisaini nõuetele, mis peavad tagama toodete kestlikkuse. Seal analüüsiti, kas kohtkütteseadmetest eralduvaid ja tervisele kahjulikke peeneid tahkeid osakesi tuleks rangemalt reguleerima hakata.
Minu teada ei ole see asi praeguseks kuhugi jõudnud, tegemist oli lihtsalt esialgse analüüsiga. Küll aga saime pealkirja, et puuahjud keelatakse ära, ja see on see, mis inimestele meelde jääb. On kahju, et sellest kujuneb mitte päris tõene arusaam, mida me Euroopa Liidus ühiselt teeme ja mida ei tee.
Kuulajatele peaks vist veidi selgitama, kuidas üks seadus, direktiiv või regulatsioon Euroopa Liidus üldse tekib. Kui Eestis saavad riigikogu liikmed ise seaduse algatada, siis Euroopa Parlament ühtegi seadust algatada ei saa, vaid lihtsalt arutab neid ja saab need kaasotsustamismenetluse käigus heaks kiita.
Eelnõu või ettepaneku paneb lauale ikkagi Euroopa Komisjon, kuhu iga liikmesriik on saatnud ühe esindaja ja kus töötavad mittevalitud inimesed. Euroopa Komisjon koostab ettepaneku, seejärel hakkavad 27 liikmesriiki ja Euroopa Parlament seda arutama, jõutakse kompromissini ja võetaksegi vastu mingisugune regulatsioon.
Kas saame näpu peale panna, kust tuleb algne ettepanek konkreetseks otsuseks? Kasvõi näide, et riigijuhid tulid kokku ja otsustasid, et peame olema aastaks 2050 kliimaneutraalsed. Aga kust, mis hetkel ja kelle poolt tuleb lauale see, et selle probleemi lahendamiseks tuleb aastaks 2035 bensiinimootoriga autod ära keelata?
Tõmban pildi korra laiemaks, et selgitada, kust Euroopa Komisjon üldse saab ideid, mida teha. Seda on kõige lihtsam võrrelda valitsuse ja riigikogu toimimisega riigisiseselt. Iga viie aasta tagant on Euroopa Parlamendi valimised ning samas tsüklis valitakse ka uus Euroopa Komisjoni president ja määratakse teised kõrged ametnikud.
Seal on loogiline asjade järjestus: alati, kui viis aastat täis saab, annab Euroopa Ülemkogu ehk riigijuhid ja liidrid järgmisele komisjonile poliitilise tellimuse ja strateegilised suunised. Riigid ütlevad ette, mida nad tahavad, et järgmise viie aasta jooksul Euroopas juhtuks. Kui komisjoni presidendikandidaat on olemas, peab ta saama Euroopa Parlamendis hääled kokku.
Siis tulevad mängu erinevad poliitilised grupid ja hääled, mis on hästi sarnane riigisisesele protsessile. Pärast seda paneb komisjon paika oma viieaastase programmi, kus on näha peamised teemavaldkonnad, millega viie aasta jooksul tegeletakse, lähtudes liidrite antud strateegilistest suunistest.
Sealt edasi tulevad üheaastased tööprogrammid. Euroopa Komisjoni algatustest tuleb harva suuri üllatusi, millest me varem ei tea. See võib juhtuda kriiside puhul, kui on vaja kiiresti tegutseda ja asju ei ole plaaniliselt ette nähtud, aga laias plaanis teame, mis suunas läheme, sest oleme selle ise koos otsustanud.
Tulles tagasi poliitikavalikute, näiteks bensiiniautode teema juurde: Euroopa Komisjoni professionaalsed ametnikud töötavad pikalt, et koostada mõjuanalüüse ja teha mitu ringi kaasamisi. Nii leitakse kõige realistlikum lahendus või lahenduste komplekt, millele lisandub alati ka majandusmõju analüüs. Selle ettepaneku kontrollib üle ka Euroopa Komisjoni sisemine õiguskontrollikomitee.
See protsess on üsna pikk ja põhjalik, enne kui jõutakse ühe või teise poliitikavalikuni. Tol hetkel on tegemist veel Euroopa Komisjoni ettepanekuga, mida asuvad läbi rääkima liikmesriigid nõukogus ja Euroopa Parlament, kes vahel jõuavad hoopis teistsuguse tulemuseni kui see, mille komisjon välja pakkus.
Käin igal aastal septembris tegemas Vikerraadio saadet Strasbourgist Euroopa Parlamendist, kus komisjoni president Ursula von der Leyen peab aastakõnet olukorrast Euroopa Liidus.
Kui kuulata neid suuri lubadusi, mis seal kõlavad – võtame vastu vaesusevastase strateegia, kaotame teatud aastaks vaesuse, lahendame eluasemekriisi, siis tundub, et sageli ei ole need Euroopa Liidu tasandil lahendatavad. Kas näete, et Euroopa Liidu tippjuhtide või komisjoni tasandil on ootuste juhtimine adekvaatne selles osas, mida Euroopa Liit päriselt ära teha saab?
Need on head näited olukordadest, kus poliitiline tellimus on tulnud liikmesriikide poolt – näiteks seesama eluasemekriis ja vähene kättesaadavus teatud suurtes riikides ja linnades. See oli tugev teema ka eelmistel Euroopa Parlamendi valimistel.
Seal on oluline aru saada, mis on Euroopa Liidu pädevuses reguleerida ja mis mitte. Eluasemekriisist rääkides on loamenetlused, planeeringute kiirendamine või ehitusettevõtete piiriülene liikumine kindlasti Euroopa Liidu tasandi teemad, mille kaudu sellele lähenetakse.
Need, mis ei ole Euroopa Liidu pädevuses, jäävad liikmesriikide otsustada. Komisjon saab küll soovitusi teha, aga need on pehmema ja väiksema mõjuga kui konkreetsed reeglid.
Ühtpidi kurdame, et miks Euroopa Liit oma nina igale poole topib, sest me teame ise kõike kõige paremini. Teisipidi aga vaatame üha enam probleemide lahendamiseks Euroopa Liidu poole. Covidi kriis on hea näide: tervishoid on ajalooliselt olnud liikmesriikide pädevuses ja pole olnud vaja Euroopa Liidu tasandil palju reguleerida.
Aga kui kriis lahvatas, oli eriti väikeriigi vaatest ülivajalik, et komisjon võttis endale vaktsiinide hankimise ja üldise koordineerimise rolli. Meie arusaam sellest, mida Euroopa Liit võiks teha või tegemata jätta, muutub ajas palju.
Katrin Juhandi Autor/allikas: Priit Mürk/ERR
Mitmetes liikmesriikides näitavad äärmuslikud ja populistlikud jõud praegu reitingutes tõusu ning on mõnes riigis isegi peavooluerakondadest eespool. Milline roll võib siin olla Euroopa Liidu tasandil inimeste ootuste valel juhtimisel või ootustele mittevastamisel?
Kui liikmesriigis on asjad halvasti, kas see on puhtalt ainult selle liikmesriigi valitsuse ja poliitikute tegematajätmine või valesti tegemine?
Kõiki liikmesriike on hästi raske nii üldistada. Euroopa Liidu narratiiv on erinevates riikides erinev ja sageli on lihtne paljudes asjades Brüsselit süüdistada. Brexit on üks kurvemaid näiteid sellisest narratiivist.
Minule diplomaadina tundub, et me peame alati selgitama, miks minnakse üht või teist teed, miks Eesti midagi toetab või ei toeta ja mis on kompromissid. Tuleb selgitada ka seda, et kui tuleme 27 liikmesriigiga laua äärde kompromissi otsima, siis ei saa see kunagi olla ainult Eesti, Soome, Belgia või Saksamaa nägu.
Vahel võib tõesti olla Eestis nii hea lahendus, et suudame selle teistele maha müüa ja tehaksegi täpselt nii, nagu meil. Aga tihtipeale see nii ei ole ja siis peame võib-olla tegema riigisiseselt mingi väikese muudatuse näiteks seadusandluses või IT-arenduses.
See võib korraks olla ebamugav ja raputada meie kohalikku elu, aga suuremat pilti, siseturu funktsioneerimist ning inimeste ja ettevõtete piiriülest liikumist silmas pidades on sellest lõppkokkuvõttes rohkem tulu kui kulu.
Lisaks Katrin Juhandile on suursaadik ka Kyllike Sillaste-Elling, kes esindab Eestit alaliste esindajate komitees ehk COREPER II-s, kus käsitletakse välis-, kaitse-, julgeolekupoliitika, justiits- ja Euroopa Liidu eelarve teemasid. Katrin Juhandi, teie esindate Eestit COREPER I-s. Millised on seal praegu olulised ja aktuaalsed teemad?
Tegelikult on meil lausa kolm suursaadikut. Poliitika- ja julgeolekukomitees, mis töötab käsikäes COREPER II-ga, on igal liikmesriigil oma suursaadik, meil praegu Lauri Kuusing. Seega on igal liikmesriigil korraga lausa kolm suursaadikut Euroopa Liidu juures. Kyllike Sillaste-Elling on esinduse juht, mina olen esinduse asejuht ja suursaadik COREPER I küsimustes.
Ajalugu on selline, et kui 1958. aastal suursaadikute komitee kokku tuli, oli neid ainult üks komplekt. Aga juba 1962. aastal saadi aru, et teemasid on nii palju, et üks komplekt suursaadik neid ära ei halda, mistõttu jaotati teemad kahte komiteesse. COREPER II sai poliitilisemad ja institutsionaalsed küsimused.
COREPER I katab tehnilisemaid ja sektoraalsemaid teemasid. Praegu kuulub sinna näiteks siseturg, inimeste ja ettevõtete vaba liikumine, energia, transport, telekom, töö- ja sotsiaalküsimused, keskkond ning kliima. Lõpetades kultuuri, spordi, noorte, hariduse ja teadusega.
Kas võib öelda, et see alaliste esindajate komitee ehk COREPER on tegelikult see koht, kus 27 liikmesriigi suursaadikud vaidlevad läbi ja lepivad kokku, mida ja kuidas me ühiselt teeme või ei tee? Kui ministrid tulevad telekaamerate ees kokku ja annavad intervjuusid, on see lihtsalt klantspilt, aga tegelik töö käib suursaadikute tasemel?
Tegelikult on see isegi mitmetasandilisem. Kui Euroopa Komisjon esitab õigusakti ettepaneku, hakkavad sellega esimesena tööle liikmesriikide eksperdid. Sadu erinevaid töörühmi käib igapäevaselt Euroopa Liidu nõukogu majas koos ja hekseldab ettepanekuid detailselt läbi, vahel lausa mitu ringi, enne kui teema üldse suursaadikute lauale võiks jõuda.
Siis on meie kord üritada saavutada nii palju kompromisse kui võimalik. Alati see ei õnnestu, sest vahel on küsimused lihtsalt nii poliitilised, et kompromisside kokkuleppimiseks on vaja ministrid laua taha tuua.
Siia juurde tuleb muidugi öelda, et töö ei käi ainult koosolekuruumides. Võib-olla veel olulisemgi on kuluaarides tehtav töö, mis algab ammu enne seda, kui Euroopa Komisjon mõne ettepanekuga üldse välja tuleb. Kui teame juba varakult, et mõni küsimus on Eesti jaoks tohutult oluline, asub suursaadik tööle palju varem, kui päevapunkt ametlikult lauale jõuab.
Seda on sageli mitu ringi: olenevalt eelnõu mahust, detailsusest ja keerukusest käib töö ekspertide, suursaadikute ja ministrite vahel. Ei ole nii, et peame läbirääkimisi ainult neil paaril korral nädalas, kui COREPER ametlikult koguneb. Kogu eeltöö tehakse tegelikult kuluaarides.
Kust Eesti ametnikud ja suursaadik saavad suunised selle kohta, milline on Eesti seisukoht laual oleva Euroopa Komisjoni ettepaneku osas?
Meie koordinatsioonisüsteem on üles ehitatud nii, et valitsus kiidab iga kahe aasta tagant heaks Eesti Euroopa Liidu poliitika prioriteedid. See on kaheaastane töödokument, mis annab laiad suunad ja valdkonnad, mis on meie prioriteedid teatud küsimustes, prognoosides natuke ka tulevasi algatusi. See on baas.
Kui Euroopa Komisjon esitab uue algatuse, käivitub Eestis kiire sisemine koordinatsiooniprotsess. Aega on vähe, sest tavaliselt alustavad töörühmad Brüsselis läbirääkimistega üsna kohe. Vastutaval ministeeriumil tuleb ettepanekuga kiiresti tutvuda, kaasata huvirühmad ja konsulteerida teiste ministeeriumitega.
Siis jõuab Eesti seisukohtade eelnõu valitsusse, kes need heaks kiidab. Lõpuks on Riigikogu ehk euroopa liidu asjade komisjoni kord, kes kiidab lõplikud seisukohad heaks, vajadusel valitsuse omi muutes, ning see ongi meie läbirääkimismandaat.
Ütlesite, et aega on vähe, aga miks seda nii vähe jäetakse? On kahtlustatud, et meelega jäetakse vähe aega, et poliitikud ei jõuaks teksti läbi lugeda ja vastu urgitsema hakata.
Aega on nii vähe sellepärast, et Brüsseli mehhanismi järgi hakkavad läbirääkimised tavaliselt peale üsna kiiresti.
Aga miks need nii kiiresti algavad, miks ei jäeta liikmesriikidele ja poliitikutele piisavalt aega sadade või tuhandete lehekülgede läbilugemiseks?
Sageli on peal poliitiline surve uute ettepanekutega kiiresti tööle hakata. Tõsi, esimesed töörühmad tegelevad alguses kuude kaupa ettepaneku tutvustamisega. Eriti tehniliste ettepanekute puhul toimub mitu küsimuste ja vastuste ringi, et liikmesriigid asja sisust üldse õigesti aru saaksid.
Aga teinekord on tegemist ülipoliitilise ettepanekuga, mis tuleb lihtsalt kiiresti ära teha. Meenuvad mõned Ukraina aitamisega seotud otsused, mida ei olnudki võimalik neli nädalat lugeda, vaid mis tuli lihtsalt kiiresti vastu võtta.
See on pingutus kõikidele liikmesriikidele. Siin on huvitav erinevus Eesti riigisisese süsteemiga: meil on harjutud, et enne valitsuse heakskiitu on eelnõul avalik konsultatsiooniring ja teiste ministeeriumitega kooskõlastamine.
Euroopa Komisjonis kooskõlastatakse asju ettevalmistamise staadiumis ainult komisjonisiseselt. Me teame küll suures pildis, mis tulemas on, aga eelnõu toodet ennast me enne ametlikku esitamist avalikkuses ei näe.
See tähendab, et kui ettepanek kord lauale pannakse, peavad Eesti ministeeriumite ametnikud ja eksperdid sellega väga kiiresti tegelema hakkama. Tean, et nii lühikese ajaga tagasiside andmine on suur proovikivi ka meie huvirühmadele ja osapooltele.
Oleme aastate jooksul üritanud protsessi võimalikult sujuvaks ja kaasavaks teha. See, et me läbirääkimiste alguses mingid seisukohad võtame, ei tähenda, et me teema juurde hiljem ei naaseks. Katsume seda protsessi kogu aeg paremaks teha.
Miks me kogeme Eestis aeg-ajalt, et Euroopa Liidu tasandil ühiselt langetatud otsused tunduvad olevat kuskil eemal tehtud ning tulevad jõustumisel üllatusena ka Eesti poliitikutele?
Kas Riigikogus euroopa liidu asjade komisjonis ei võta poliitikud oma tööd piisavalt tõsiselt ja annavad toetuse lihtsalt kummitemplina või lasevad ministeeriumiametnikud midagi üle jala? Millest see tuleb?
Seda peab küsima neilt, kellele need üllatusena tulevad, mina saan siin ainult spekuleerida. Võib-olla ei jagu tehnilisematele COREPER I teemadele alati nii palju tähelepanu, kui võiks, sest need tunduvad natuke nagu kõrvalteemad.
Otsused, mis me vastu võtame, on üliolulised – need moodustavad suure osa Eesti õigusruumist ja mõjutavad otseselt meie majanduskeskkonda. Riigikantseleis töötades üritasime riigisiseses koordinatsiooniprotsessis seda alati rõhutada, välja tuua ja selgitada.
Katrin Juhandi Autor/allikas: Priit Mürk/ERR
Hiljutine ajakirjandusest läbi käinud näide oli rannakalurite õlule tulev uus bürokraatlik regulatsioon, millega kohustatakse kalu kaaluma kolmanda isiku järelevalve all või sadamasse kaamerat paigaldama. Uuriti, miks Eesti sellisele regulatsioonile vastu ei olnud, vaid erapooletuks jäi. Peaminister ütles Vikerraadios, et see on “lollakas”.
Tekib küsimus, et kui isegi peaminister niimoodi ütleb, miks Eesti siis kindlalt vastu ei hääleta, vaid erapooletuks jääb? Põhjendati, et Eesti ei hääletanud vastu, kuna menetluse käigus saadi sisse palju leevendusi. Poolt hääletas 23 riiki, kaks oli vastu ja Eesti jäi erapooletuks. Ilmselt võeti see regulatsioon vastu enne teie ametiaega, nii et see ei saa päris uus asi olla, aga küsin põhimõtteliselt: miks jääb Eesti sellistel puhkudel erapooletuks?
Selgitan natuke seda erapooletuks jäämist. Sõna “erapooletu” võib anda vale mulje, justkui me ei hooliks või laseksime teha, mida tahetakse. Vastuhääletamine on tugev poliitiline signaal, et kogu kokkulepitu on täielik jama. Erapooletus on natukene nõrgem signaal, mis ütleb, et saime läbirääkimiste käigus asja paremaks ja täname eesistujat, meie muresid kuulamast, aga kõik mured pole siiski lahendatud ja me ei saa seda lõpuni toetada.
Tuleb aga märkida, et kui otsuseid võetakse vastu kvalifitseeritud häälteenamusega, mõjub erapooletus tegelikult samamoodi nagu vastuhääl. Seega ei oleks tulemus muutunud, olenemata sellest, kas Eesti hääletas vastu või jäi erapooletuks.
Mäletan seda eelnõu. Selle detailsusastme ja koormuse tõttu oli meil algusest peale palju probleeme ja läbirääkimistel käis kõva töö selle parandamise nimel. Kuna me ideaalversiooni ei saavutanud, siis me seda ka ei toetanud. Pean aga ütlema, et see eelnõu tõuseb kalandusministrite kohtumistel iga natukese aja tagant uuesti üles, sest nüüd, rakendamise käigus, tulevad ebapraktilised asjad tegelikult välja.
Aga miks need alles rakendamise käigus välja tulevad? Kas teistes liikmesriikides ei tutvunud poliitikud ja kalandussektori esindajad asjaga piisavalt tähelepanelikult? Kas igal pool on nii, et lastakse asjad eelnõusse sisse, need saavad regulatsiooniks ja alles siis, kui sadamas tuleb hakata asja piltlikult öeldes rakendama, avastatakse probleemid?
Kindlasti tutvuti, aga antud määrusesse on kirja saanud ülimalt praktilised asjad. Kalapüüki oli vaja paremini kontrollida, sest leiti, et senine süsteem polnud päris läbipaistev. Täiesti arusaadav on see, et võime paberil midagi kokku leppida, aga pärast rakendades tuleb välja, et see polnudki kõige parem lahendus või et mingi IT-arendus pole veel valmis. Selles pole midagi katastroofilist, kui tagantjärele märgatakse vigu ja tehakse vigadeparandus – see on normaalne demokraatlik süsteem.
Kuidas vastate väitele, et Eesti on kogu oma Euroopa Liitu kuulumise aja püüdnud olla “paipoiss”, kes ei hääleta kunagi vastu? Et oleme alati Euroopa-meelsed ega taha kunagi olla sellised nagu Orban, keda tuuakse halva näitena blokkijast. Kas oleme püüdnud olla paipoisid ja kas püüame seda ka praegu?
Eesti on alati lähtunud sellest, et meie ühine eesmärk on toimiv siseturg ning tugev Euroopa Liit nii majanduse, julgeoleku kui ka muude teemade puhul. Loodetavasti lähtub Eesti sellest ka edasi. Kui see eesmärk on silme ees, on kompromisside otsimise kunst läbirääkimistel väga oluline.
Ei ole võimalik saavutada alati sada protsenti idealistlikku lahendust või sellist, mis vastaks täpselt Eestis kehtivatele reeglitele, ilma et peaksime oma riigisiseses seadusandluses midagi muutma.
Pean silmas seda, et me ei näe kunagi Eesti peaministrit esinemas nagu Orban või Fico, kes astub telekaamerate ette ja ütleb: “Ei, meie riigi huvides on olla vastu ja me seisame sellele vastu.” Eestis me midagi sellist ei näe. Loomulikult on see poliitilise tasandi otsus ja poliitiline valik, meil on teistsugused erakonnad ja teistsugune peaminister, aga kuidas teie diplomaadina seda tunnetate?
Kuna eesmärk on jõuda kompromissini ja kvalifitseeritud häälteenamusega otsuseid pole lõpuni võimalik vetostada, saavutame lõppkokkuvõttes parema tulemuse, kui otsime kompromisse ja argumenteerime oma muresid faktide ning numbritega. See on palju mõistlikum läbirääkimistaktika kui lihtsalt kõigele vastu seismine.
Kuna kvalifitseeritud häälteenamusega vastu võetud otsuseid peame kõik ühiselt rakendama, on läbirääkimistel konstruktiivselt kaasa töötamine efektiivsem kui lihtsalt “ei” ütlemine, sest siis oleme veel kaugemal lahendusest, mida Eesti saavutada oleks tahtnud.
Teie komitees on enamik teemasid otsustamisel kvalifitseeritud häälteenamusega, aga on mul õigus, et on ka teemasid, mis nõuavad ühehäälsust?
Mõned üksikud teemad, näiteks töötajate õiguste esindamisega seotud sotsiaalpoliitika küsimused, nõuavad tõesti ühehäälsust, kuid neid on vähe. Teine asi on see, kui nõukogu võtab vastu järeldused – see pole küll õigusakt, vaid lihtsalt ühispositsioon teatud teemal. Sellised järeldused võetakse alati vastu ühehäälselt, olenemata teemast.
Aastaid sai näpuga näidata Ungari ja Viktor Orbani suunas, et nemad pidurdavad ja asjad ei liigu edasi. Kas nüüd, kui Ungaris on valijate tahtel valitsus muutunud, on otsustusprotsess suursaadikute komitees muutunud või on tekkinud uusi blokeerijaid?
See oleneb tohutult teemast. COREPER I valdkonnas võime alustada päeva kultuuri ja spordi küsimustega ning lõpetada mingite hoopis teiste teemadega, mistõttu koalitsioonid ja leerid muutuvad iga päevakorrapunkti juures.
Mis puudutab Ungari uut valitsust, siis nad on teatud küsimustes oma seniseid seisukohti tõesti ümber vaadanud. Ka nende uued ministrid ütlesid nõukogus osaledes otse välja, et nüüd on neil teatud teemadel uued seisukohad.
Kas ka Ungari suursaadik vahetus või on ta sama?
Minu kolleeg ei vahetunud. Suursaadik on riigiametnik ja töötab iga valitsuse ajal.
Kuidas see siis käib? Kas suursaadik ütlebki, et varem olin selle vastu, aga poliitiline seisukoht muutus ja nüüd olen poolt?
Lõppkokkuvõttes esindab diplomaat ja suursaadik oma riigi, mitte isiklikke seisukohti.
Aga kas te olete Ungari puhul näinud, et sama inimene oli enne millegi vastu ja on nüüd millegi poolt?
Jah, nii on. Mõne asja puhul, mida nad olid seni blokeerinud, muutis uus valitsus seisukohta ja me saime ka COREPER I komitees teatud otsused ära teha.
ETS 2 tähendab transpordi, hoonete ja jäätmemajanduse allutamist süsinikukvoodikaubandusele. Lihtsustatult tähendaks see seda, et bensiini müües tuleb hakata kvooti ostma, mistõttu läheb bensiin tanklas kallimaks. ETS 2 on näide sellest, kuidas Euroopa Liidu liikmesriigid ja Euroopa Parlament midagi analüüsisid, arutasid, otsisid kompromissi ning lõpuks leppisid kokku ja võtsid regulatsiooni vastu.
Aastast 2027 pidanuks heitmekvoodikaubandus laienema ka uutele sektoritele. Siis aga avastasid Eesti ja veel mõned liikmesriigid, et selle rakendamine ei ole sugugi hea mõte. See lükati nüüd aasta võrra edasi, kuid Eesti taotleb selle täielikku tühistamist. Kuidas selgitaksite kuulajatele, miks asi, milles alles paar aastat tagasi kokku lepiti, pole osa liikmesriikide arvates enam hea plaan?
Siin on kaks suuremat põhjendust. Esiteks toimib Euroopas demokraatia: 2024. aasta kevadel toimusid Euroopa Parlamendi valimised ja parlamendi koosseis muutus tuntavalt. Kui enne oli sotsiaaldemokraatidel ja rohelistel rohkem hääli, siis nüüd tugevnesid erinevad äärmuslikumad poliitilised grupid.
Valimistel on tagajärjed ja see kõik mõjutab juba vastuvõetud otsuseid. Valitsused on vahetunud ka liikmesriikides, mis mängib samuti oma rolli, kuna ETS 2 otsustati ära 2022. aasta alguses.
Teine oluline põhjus on see, et kui me ETS 2 läbi rääkisime, ei olnud Euroopas veel sõda. See majandusmõju, mida me idapiiril eriti tugevalt tunneme, mängib asjade ümberhindamisel kindlasti rolli.
Katrin Juhandi Autor/allikas: Priit Mürk/ERR
Liikmesriigid on selles küsimuses siiski kahte lehte löödud. 18 liikmesriiki on selle juba oma siseriiklikusse õigusesse üle võtnud, aga 10 liikmesriiki saatsid äsja Euroopa Komisjonile kirja, et ETS 2 tuleks uuesti läbivaatamiseks avada koos praegu läbivaadatava tavalise ETS 1-ga.
Selles kirjas, millega liitus ka Eesti, on sõnastatud järgmiselt: “Avalikkuse heakskiit on süsiniku hinna ja üldise kliimapoliitika usaldusväärsuse eeltingimus. ETS 2 on sotsiaalselt eriti tundlik instrument ja see mõjutab peamiselt kõige haavatavamaid leibkondi, keda kütusehinnakriis on juba niigi ebaproportsionaalselt mõjutanud.
Praegustes majanduslikes ja geopoliitilistes oludes ei tohiks Euroopa kodanikud silmitsi seista uute kliimamaksudega. Seetõttu tuleks ETS 2 läbivaatamise käigus otse käsitleda ja hoolikalt uuesti läbi vaadata.” Kui keeruline on teil sellist argumentatsiooni alaliste esindajate nõukogu istungil kaitsta, kui vastas on sellised liikmesriigid nagu Soome, Rootsi ja Taani, kes leiavad, et ETS 2-te ei tohiks tühistada?
Proovin alati lähtuda sellest, et meie seisukohad ja soovid mõjuvad kõige tugevamalt siis, kui neid tõestavad numbrid ja faktid. Kui probleem on päriselt olemas ja andmetega tõestatav, ei ole seda keeruline kolleegidele selgitada ning nad mõistavad seda.
ETS 2 puhul leiab enamus liikmesriike, et see süsteem on vajalik tööriist kasvuhoonegaaside vähendamiseks. Ega me ei taha lihtsalt ettevõtetele ja inimestele mingeid uusi lisamakse rakendada või riigieelarvet täita, vaid küsimus on selles, kuidas jõuda kokkulepitud kliimaeesmärkideni. Just transpordisektoris, aga Lääne-Euroopas ka hoonete sektoris, on seni olnud suur väljakutse leida kõige efektiivsem lahendus.
See süsteem ei tekkinud tühjalt kohalt – Saksamaal oli sarnane lahendus juba olemas ja toimis edukalt, enne kui see muudeti üleeuroopaliseks. Jätkame selgitustööd numbrite ja faktidega, kuid teema on keeruline, sest paljud riigid näevad, et ilma selleta ei suuda nad oma eesmärke täita.
Kas sisuline ja päris probleem polegi selles, et ETS 2 tulud on mitmete suurte liikmesriikide järgmiste aastate eelarvekavadesse juba sisse kirjutatud? Selle rahaga on arvestatud ja kohustused on piltlikult öeldes juba planeeritud.
Eelarvekavu saab vajadusel alati ümber teha. Ma tulen ikkagi tagasi selle juurde, et peamine põhjus, miks kõik liikmesriigid ei toeta ETS 2 edasilükkamist või tühistamist, on see, et nad näevad seda vajaliku meetmena oma kliimapoliitika elluviimisel.
Kas mõni suursaadik on alaliste esindajate komitees öelnud, et me ei saa seda tühistada seetõttu, et see raha on meil juba plaanitud kuhugi?
Loomulikult tuuakse seda ka argumendina, aga tuleb märkida, et see raha ei ole planeeritud suvalistesse kohtadesse. See raha peab minema investeeringuteks tagasi samasse transpordi- ja hoonetesektorisse, kus neid investeeringuid on nagunii vaja teha.
Euroopa Komisjon on teatanud, et nemad ei plaani ETS 2-te aruteluks uuesti avada. Ka Helena Braun Euroopa Komisjoni Eesti esindusest käis siin stuudios vist kaks nädalat tagasi seda ütlemas. Mis siis edasi saab?
Sellistel puhkudel tuleb jätkata poliitilist survet. Kuna tegemist on paljude liikmesriikide jaoks oluliste vastuvõetud reeglitega, on see selgelt poliitiline küsimus. Mul on tunne, et ainult suursaadikute tasandil me seda ei lahenda. See surve jätkub kindlasti ka ministrite ja peaministrite tasandil, teema on juba tõusetunud ülemkogus ja tõusetub kindlasti veel. Praegu seal veel vajalikku enamust moodustavat kriitilist massi ei ole, aga valimised toimuvad kogu aeg. Järgmisel aastal on Euroopa Liidus väga palju valimisi, eks me siis näe, millal see poliitiline momentum tekkida võiks.
Millised on järgmised suuremad võitlused Eesti jaoks Euroopa Liidu nõukogus?
Need ei olegi niivõrd võitlused, aga meil on laual hästi palju eelnõusid ja otsuseid, kus Eestil on palju positiivset võita. Kindlasti tulevad arutlusele siseturu toimimisega seotud eelnõud, näiteks ettevõtete 28. režiim..
Neid uusi ettepanekuid vaatame suure tähelepanuga, eriti transporti ja energeetikat puudutavat, kus meil on ülioluline mõju, kuna oleme ühisturuga tugevalt seotud. Samuti on olulised kliima- ja keskkonnapoliitika. Eksperdid menetlevad juba aktiivselt paar nädalat tagasi tulnud ETS 1 ettepanekut. Aasta lõpus tuleb veel energeetikaalaseid ettepanekuid, sest on vaja ette valmistada kogu järgmise kümne aasta energia- ja kliimaraamistik.
Paralleelselt jätkuvad ka uue pikaajalise eelarve läbirääkimised. Seda veavad küll COREPER II kolleegid, aga transpordi- ja energiaühenduste rahastamist puudutavad programmid, nagu Rail Baltic ja uued energiaühendused, mis on meie prioriteedid, on COREPER I laual.
Põllumajandus?
Põllumajandust me ei jõudnudki praegu pikalt lahata. See on erijuhtum, mida vaatab tegelikult eraldi komitee. Minu ja minu kolleegide laual on seda vähem, aga loomulikult on see Eesti vaatest väga oluline teema.
Augustis Euroopa Komisjon puhkab ja Euroopa Parlament käis juuli alguses või keskel viimati koos. Kas Euroopa Liit praegu kuni septembrikuuni seisab?
August on Brüsselis tõepoolest kõige vaiksem kuu ja puhatakse kõige rohkem, aga tegelikult läheb töö septembris uuesti hooga lahti. Septembri alguses või keskpaigas peab komisjoni president juba iga-aastase kõne olukorrast Euroopa Liidus, millega koos avaldatakse traditsiooniliselt ka uued olulised algatused. Nende ettevalmistustega tuleb tegeleda just augustis, seega pole tuled Brüsselis kindlasti kustus.