No on ikka hull huugamine küll. Mõelge, Riigikogu! Suured palgad! Kõige kurja juur! Hirm ja kole! Nood, kes tahavad käsa vastastikku hõõruda ja nuka taga pihku itsitada, leiavad siit palju. A nood, kellele pakub huvi me kõikide rahvaesinduse igapäevjas toimimus, leiavad enam. Ja enamatki veel. Mitte et kõik kirjapandu ja silmitsi loetav puhas tõde ja kvalifitseeritud ajalugu oleks. Siin on vabameelse vabamehe sissevaade tänasesse (ok, eilsesse) elusse enesesse. Oh paraku. Ega ajalugu ei küsi.
Juku-Kalle Raid, «Riigikogu kevade. Meie oma Sigatüüka lossi lood». Foto: Repro
Vanataat olgu tänatud, et Toompeal kõige muu aulise armastet estirahwa hulgas on märkajaid ja kirkajaid. No kui ei oleks meil seda va Juku-Kallet, siis saaksime äkki hoopis entusiastlikke kantseliit-staatusraporteid stiilis «Sidusgruppidega ok; ettekanne ootel – täiendused pln» või, loomingulisemalt, «Igav oli. Tõsistest asjadest taheti rääkida. Kuulata ei tahtnud. Kästakse kõne teha. Lähen ütlen – – -« Raid kütab teise serva välja, kardan, et natuke naeruvääristab. Pup-pup-pup. Kas ma pärast kogu selle kummastava sisekaemuse läbilugemist kaaluksin kandideerimist kohta, kus on keskpärane palk ja kurat teab mihuke seltskond? Vaevalt küll. Samas. Asjalik inimene ei pea mitte pelgu pugema, kui tahtmist tegemiseks on. Nali naljaks, aga naljad tulebki enne ära naljatada. Ja ilukirjandus pakub märksa suuremal hulgal märksa mõttetumat sisekaemust. Võta üks ja viska teist. Ma pigem viskaksin Jukut, otse vastu Toompea müüri, plärts!
Lugege te kõik, kel vähegi kavas on olnud kunagi kuhugi kandideerida. Juku-Kalle keerab asjale väheke vinti peale, ent ju nõnda ongi ägedam. Oskaja kirjutaja prullakas tekst on väike lust omaette (kõigi oma higade ja vigadega) ja kui Ahto Muld praegu läbi astuks mu raamatukuhju põrnitsema, siis ju ta ütleks: «Mhmh.». Ütlen soovituslikult sama. Tuld!