Maailmaharidust ehk teadmisi sellest, kuidas globaalprobleemid mõjutavad üksikisiku, kogukonna ja ühiskonna igapäevaelu ja kuidas igaüks saab mõjutada maailma, on Eestis edendatud 15 aastat.
Koolides on võimalik valida valikkursusi, osaleda teemanädalatel ja projektides ning sellist sisu on lõimitud erinevatesse õppeainetesse, kuid asjaosaliste hinnangul killustatult.
Mittetulundusühingu Mondo projektijuht Meelis Niine ütles ERR-ile, et tulevikus võiks maailmaharidus olla selgemalt kirjeldatud riiklike õppekavade üldosades, valdkondade ainekavades ja seeläbi võiks ka maailmakodaniku pädevused konkreetsemalt välja toodud saada.
“Kui oleks eraldi rõhk just maailmakodaniku pädevustel, siis see aitaks tuua maailmaharidust rohkem ja selgemalt formaalhariduse osaks. Mida ma pean maailmakodaniku pädevuste all silmas? Ühelt poolt tähendab see, et noored võiksid mõista erinevaid globaalseid väljakutseid, nende kohalikku dimensiooni, kuidas globaalsed väljakutsed kohapeal peegelduvad, aga samal ajal on oluline ka nendest teemadest hoolimine ja aktiivne tegutsemine,” ütles Niine.
See on tema hinnangul praegu kitsaskoht, sest paljud Eesti noored võivad küll olla küllaltki teadlikud globaalsetest teemadest, aga nende enda aktiivseid valikuid igapäevaelus või ka kodanikuaktivismi ajel tegutsemist on praegu vähe.
Ajaloo- ja ühiskonnaõpetajate seltsi esinaine Madli-Maria Naulainen sõnas, et maailmaharidus on ühiskonnaõpetuses ka praegu kindlasti sees, kuid see ei tähenda, et sellel ei võiks rohkem kõlapinda olla.
“Praegu sõltub palju õpetajast endast – kes võtab neid teemasid rohkem käsitleda, kes vähem,” selgitas Naulainen. “Olen väga päri, et maailmahariduse teema võiks olla rohkem esile tõstetud ja ei sõltuks ainult õpetaja valikutest.”
Ajaloo- ja ühiskonnaõpetajate selts on esinaise kinnitusel Mondoga kogu aeg tihedat koostööd teinud ning selts on aidanud levitada Mondo loodud õppematerjale, mida ühiskonnaõpetuse tundides kasutada saab.
“See koostööliin on kindlasti olemas ka praegu, aga olukorras, kus õpetaja saab valida, milliste teemadega ta mingeid õpitulemusi saavutab, siis konkreetne õppekava lõiguke annaks parema tagatise, et kõik on saanud sellest valdkonnast mingi teadmise,” põhjendas Naulainen.
Ministeerium: koolidel on valikute tegemisel suur autonoomia
Haridus- ja teadusministeeriumi üldhariduspoliitika nõuniku Mare Oja sõnul ei ole praeguses olukorras vasuolu, sest maailmahariduse põhimõtted on nii riikliku õppekava üldpädevustes kui alusväärtustes.
“Meil on üldinimlikud ja ühiskondlikud väärtused, kus on nii solidaarsus kui ka ühiskondlik aktiivsus ja enda mõtestamine maailma kodanikuna sees. Eestis ongi nii, et riiklik õppekava on üldine dokument, mille põhjal kool teeb oma õppekava, meie koolidel on väga suur autonoomia,” rääkis Oja.
Ta lisas, et gümnaasiumis tulenevad 63 kursust 96-st riiklikust õppekavast ja ühe kolmandiku sisustab kool, kes loob oma profiili, millega ta sügavuti läheb – kes tegeleb näiteks majandusharidusega, kes rahatarkusega ja osa neist tegeleb ka maailmaharidusega. Olukord on kirev.
“Tegelikult need põhimõtted on kõik sees, spetsiifilised teemad on geograafias ja ühiskonnaõpetuses, näiteks kui me räägime kultuurilisest mitmekesisusest, siis seda toetavad ju võõrkeeled, keel ja kirjandus, ajalugu kindlasti,” sõnas Oja.
Madli-Maria Naulainen ajalooõpetajate seltsist märkis, et ehkki maailmaharidust puudutavad koolides mitmed ained, siis puudu võib jääda laiem vaade, mis aitaks mõista globaliseerumist ja annaks õpilasele aimduse, mis näiteks arengukoostöö endast kujutab ja miks see vajalik on.
“Praeguses globaliseeruvas maailmas on paratamatu, et peame sellega kursis olema, ka mõistmine ja solidaarsus teiste suhtes on punktid, mis saaks kindlasti nende teemade läbi paremini kaetud,” ütles Naulainen.
Välisministeeriumi humanitaarabi büroo nõuniku Maari Rossi sõnul vaatavad Euroopa riigid inspiratsiooniotsingutel ka Eesti poole, kuid teisalt on siin vaja lahendada killustatuse mure.
“Üks oluline valdkond on regionaalne tugi ja koostöövõrgustikud. Meil on tegelikult Eestis mitmeid väga tugevaid koole või kompetentsikeskuseid, mis maailmaharidusega tegelevad, et kuidas tagada ja parandada seda, et nemad oma kogemusi teistele edasi annaks, teistega jagaks. Ühe olulise valdkonnana toon veel siia juurde teadustöö ja maailmahariduse mõju hindamise, et kuidas suurendada ka Eesti teadlaste huvi maailmahariduse uurimise suhtes,” ütles Ross.
Naulaineni sõnul eeldatakse ühiskonnaõpetuselt hea kodanikuhariduse andmist, samas kui tegelikult on selle maht koolides üsna väike.
“Ühiskonnaõpetus ainena on ainult kuuendas, üheksandas ja 12. klassis. Oleme rääkinud, et võibolla peab ühiskonnaõpetuse maht laienema, kuna ootused on tõusnud ja ühiskonnas on näha lõhestumise ja äärmusluse märke,” lausus seltsi esinaine.
Samas ei ole maailmaharidus ainus teema, mille edendajad sooviksid seda suuremas mahus õppekavades näha, nii mõnigi aine tahaks endale suuremat kaalu. Naulainen nentis, et murekohti on palju, mistõttu tuleb need küsimused riiklikul tasandil selgeks vaielda.
“Tõenäoliselt peab olema võti lõimingus, mis aitaks mahtusid ühtlustada. Kui näiteks loodusained või sotsiaalained oleksid omavahel rohkem seotud, saab õpitulemusi paremini saavutada,” pakkus ta välja.
Maailmahariduse teema püstitamist peab Naulainen igal juhul asjakohaseks, et selle õpetamisel ühtlast taset tagada.
Eelmise aasta lõpus jõudsid valdkonnas tegutsejated visioonidokumendini ja selle põhjal liigutakse tegevuskava koostamise suunas.