Mul on kahju, et ühe grill-liha reklaami ja sellele järgnenud debati tulemusel on tekkinud uus märk. Röstitud sibul ei ole enam üksnes maitsev toiduaine, see on sõjahüüd, sedastab Mari-Liis Jakobson Vikerraadio päevakommentaaris.
On suve haripunkt. Kes on argielu juhtme üldse seinast välja tõmmanud ja leotab varbaid rannas, kes arutab suverituaalide kõrvalt presidendivalimisi, kes tegeleb hobisemiootikaga, arutledes selle üle, mis see sibul siis õieti ikka on.
Tehisaru pealetungiga seoses räägitakse üha rohkem sellest, et reklaamitööstusel on rasked ajad, aga sedakorda suutis reklaamikunstnik raputada rahvussuhteid pea sama palju kui riigikogu või valitsus mõne oma otsusega.
Jah, ka selle nädala poliitikakommentaar räägib grill-liha reklaamist. Sellel seisavad kaks Ukraina lipumärgiga T-särkides meest rahulolevalt grilli juures, samal ajal kui taustal tõusevad rindereportaažidest tuttavad suitsusambad. Pilti saadavad sõnad: “Õige grill muudab kibeda sibula magusaks.”
Peale reklaami avaldamist ning sellele järgnenud kriitikalainet sotsiaalmeedias käivitus ka meediamasinavärk, kus ajakirjanikud hakkasid lihatöösturilt kommentaare küsima ning kolumnistid reklaami tähenduse üle arutlema. Mind ausalt öeldes isegi väga ei üllatanud lihatöösturi reaktsioon, et tema ei teadnud, et sõnaga “sibul” venelast tähistatakse. Kriisiolukorras on see üsna levinud kiire mõtlemise reaktsioon, et mina ei tea midagi. Kui see aga tõele vastab, siis kummaline küll.
Minule sai sibula sümboliline tähendus teatavaks lapsepõlves. Mäletan, et mulle seletati seda tähendust õigeusukiriku kuplitega: kuna õigeusukiriku kuplid on sibulakujulised, ja venelased enamalt jaolt õigeusklikud, öeldaksegi vahel naljatamisi, et venelased on sibulad.
Jah, sibul kui sümbol on stereotüpiseeriv, ta on teisestav – venelased on sibulad ja eestlased ei ole – , aga ta ei olnud vägivalla või agressiooniga seonduv märk. Erinevalt näiteks sõnast “ork” või “vatnik”, ei tähistanud “sibul” vaenlast, kes oleks füüsiliselt ohtlik ja keda tuleks hävitada.
Teadusharu nimega sotsiaalsemiootika tegeleb muuhulgas küsimusega, kuidas kujunevad märkide tähendused. Need ei ole fikseeritud, sõnaraamatusse kantud ja täpselt defineeritavad. Aga nad ei ole ka midagi sellist, mis eksisteeriks atomaarselt üksikisikute peades, kus ühe jaoks tähistab sibul üht, teise jaoks sootuks teist asja.
Me loome neid jagatud tähendusi pidevalt avalikus ruumis just sümbolite kasutuse, aga ka neid lahkavate arutelude kaudu. Ja mul on kahju, et selle reklaami ja sellele järgnenud debati tulemusel on tekkinud uus märk. Röstitud sibul ei ole enam üksnes maitsev toiduaine, see on sõjahüüd.
Iseäranis kurvastas mind väide, et kuna sõda Ukrainas jätkub, on seda sorti kujutamised paratamatud. Sõja jätkumine selgitab, miks kujund mõjub, kuid mitte seda, miks see peaks olema hea või vastutustundlik kujund.
“Pärast Venemaa täiemahulise sissetungi algust Ukrainasse on rahvusküsimus paratamatult taas tugevamalt julgeolekustatud.”
Etnilise konflikti juured Eestis on sügaval. Rahvusküsimus raamis nii viiekümneaastast okupatsiooniperioodi, taasiseseisvumist kui ka märkimisväärset osa meie peagi 35-aastasest taastatud iseseisvuse ajast. Pärast Venemaa täiemahulise sissetungi algust Ukrainasse on rahvusküsimus paratamatult taas tugevamalt julgeolekustatud. Samuti on tõsi, et valdav osa eestlastest ja osa Eesti muust rahvusest elanikest näevad Ukraina sõda erinevalt. Seda näitavad ka avaliku arvamuse uuringud.
Teadlased Jennie Schulze ja Juris Pupcenoks eristavad ajakirjas Nationalities Papers avaldatud teadusartiklis kolme viisi, kuidas venekeelset vähemust Eesti ja Läti poliitikas käsitletakse. Nad eristavad julgeolekustavat välistamist, julgeolekustavat kaasamist ja kaasamist, mida ei põhjendata üldse ohuga.
Julgeolekustav välistamine tähendab, et vähemust kujutatakse võimaliku ohuna ning selle põhjendusega piiratakse tema võimalusi või mõju. Julgeolekustav kaasamine tähistab olukorda, kus vähemust püütakse kaasata või enda poole võita, et vähendada temaga seostatavat ohtu. Kolmandal juhul aga ei põhjendata kaasamist üldse julgeolekuga, vaid õigluse, võrdsuse ja demokraatliku subjektsusega.
Nende analüüs näitab, et pärast Venemaa täiemahulise sissetungi algust on nii Eestis kui ka Lätis tugevnenud just esimene lähenemine: venekeelseid inimesi ning nende keelelisi, kultuurilisi ja poliitilisi valikuid seostatakse sagedamini võimaliku julgeolekuohuga. Samas hoiatavad autorid, et poliitika julgeolekukasu tuleb kaaluda selle võimaliku hinnaga ühiskondlikule sidususele.
Lihareklaam ei ole muidugi riiklik julgeolekupoliitika, kuid seegi osaleb samas tähendusväljas ja muudab ähmasemaks piiri agressorriigi sõdurite, sõja toetajate ja Eestis elavate venekeelsete inimeste vahel.
Eesti ees seisavad päriselt keerulised küsimused: kuidas piirata vaenuliku välisriigi mõjutustegevust, kuidas korraldada eestikeelset haridust, kuidas suhtuda agressioonisõda toetavate institutsioonide mõjusse. Nende otsuste poolt või vastu võib esitada halduslikke, õiguslikke, julgeolekualaseid või sotsioloogilisi põhjendusi. Neid põhjendusi saab arutada, kontrollida ja vaidlustada. Neid vaidlusi oleks oluliselt parem pidada võimalikult vähese vaenulike kujundite taagaga.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.