Tristan Priimäe iganädalses rubriigis “Sinefiil” on sel korral vaatluse all Jafar Panahi Cannes’i Kuldse Palmioksa võitnud film “Lihtsalt üks õnnetus”, Hong Sang-Soo “Reisija vajadused”, Heino Pars 100. sünniaastapäeva eriprogramm ning sari “Kalamaja Blues”.
“Lihtsalt üks õnnetus”
Jafar Panahi “Lihtsalt üks õnnetus” toob Iraani sisepoliitilised probleemid režiimi suureks meelehärmiks rahvusvahelise tähelepanu keskmesse, olles juba võitnud Cannes’i Kuldse palmioksa ja saanud esitatud prantsuse kui põhilise tootjamaa kandidaadina ka rahvusvahelise filmi Oscarile.
Panahi ütles mulle antud intervjuus, et plaanib kindlasti tagasi minna ja vastu võtta, mis võimudel talle pakkuda on. Esialgu ta seda veel teinud ei ole, alles tutvustas ta oma filmi New Yorgi filmifestivalil. Loodan … Ei teagi, millele. Et midagi väga traagilist temaga ei juhtuks, kui ta koju tagasi jõuab.
“Lihtsalt üks õnnetus” Autor/allikas: Kaader filmist
Pärast Cannes’i esilinastust kirjutasin filmist nii:
Jafar Panahi “Lihtsalt üks õnnetus” on natuke nagu kaja Mohammad Rasoulofi mullusele “Püha viigipuu seemnele”, mis Cannes’ist lõpuks kokku viis erinevat auhinda ära tõi. Mõlemad on režiimikriitiliste ja taga kiusatud iraani autorite filmid, kus käsitletakse muuhulgas repressioone nii, et valgustatakse ka vangistajate poolt. Mõlemas näidatakse rahva viha piinajate vastu. Kui Rasoulof püüab mõista nn vaikivate süüdlaste, režiimi tööriistade positsiooni, siis “Lihtsalt ühes õnnetuses” proovitakse tõestada kurjategija süüd, et teda siis omakohtuga karistada. Kas nende poolt kinni nabitud kunstjalaga mees on nende kunagine piinaja hüüdnimega Puujalg või mitte? Ja kas kättemaks on magus või muutub vimmakandja hoopis ise selle roaks?
Järjest keerulisemaks muutuvas sundolukorras hakkab ilmnema ka koomilisi hetki ja ootamatuid empaatiaoaase.
Paljud huvitavad “Lihtsalt ühe õnnetusega” seotud küsimused jäävad aga ka filmitekstist väljapoole. Kuidas Panahi sai Iraanis sai sellise filmi teha, kui teda ilmselt kogu aeg jälgiti? Ja mis saab edasi?
Üks oluline ja väga tugev film sel nädalal. Ilmselt ka tugev Oscari-kandidaat.
“Reisija vajadused”
Nii mõneltki poolt kostnud süüdistused, et korealane Hong Sang-Soo teeb ikka ja jälle üht ja sama filmi, ei ole lõpuni alusetud, sest kindlasti on tal oma “universum”, kus juhtuvad samad või sarnased asjad (kui seal üldse midagi juhtub) ja vahel kujkuvad tuttavlikud detailid paremas kombinatsioonis välja kui mõni teine kord. “Reisija vajadused” on aga suurepärane näide tema üsna lõdva narratiiviga meditatiidsest ja tasaselt absurdikoomilisest maailmast, et olla kasvõi alustajale sobivaks sissejuhatuseks tema loomingusse.
Tihti toovad ta filmid sisse mingi helguse, ja nii ka siin. Alles oli Isabelle Huppert Sidonie’na jändamas kultuuriliste erinevustega Jaapanis, nüüd Irisena Seoulis. Iris on üks omapärane ja mitte kõige efektiivsem keeleõpetaja, kes püüab ümbrust vaadeldes ja inimestega suheldes elutõdedele lähemale jõuda, aga teeb seda talle omases isabellehuppertlikus äraolevas stiilis, mis jätab kohati mulje, et küsimus või mõte on talle kohati isegi olulisem kui vastus. Kulg ja muu budistlik, teate küll.
“Reisija vajadused” Autor/allikas: Kaader filmist
Igal juhul eksleme temaga koos ka meie ja polegi lõpuks aru saada, kas kuskile kohale jõuame või mitte. Küll aga saab aru sellest, et on olnud meeldejääv teekond, mis paneb endisest veidi erinevalt tundma. Mida muud ühelt filmilt oodata soovikski.
Mitte nii hea, kui Hongi ja Huppert’i ühine “Teisel maal” (2012), aga ikkagi huvitavam, kui valdav enamus muudest kinofilmidest.
Heino Pars 100
Eesti nukufilmi ühel kahest alustalast, Heino Parsil, on saabumas 100. sünniaastapäev, ja sel puhul võimalik näha Parsi lühianimatsioone ning saada osa näitusest.
Kui Tallinnfilmi nukufilmistuudio looja Elbert Tuganov oli maailma näinud kosmopoliit, kes tõi filmidesse modernistliku ja minimalistliku stiili, siis Pars oli selline lihtsam mees, keda köitis inimese suhe loodusega, tehnoloogia kasutuselevõtt looduse uurimisel, mitte ekspluateerimisel, ning mängufilmielementide segamine animatsiooniga. Pars lavastas kokku 32 filmi režissöörina, aga oli enne seda ka paljude Tuganovi filmide operaator.
Parsi aegumatut loomingut on võimalik näha Tartus ja Tallinnas, rangelt soovitatud vaadata ta filme igas vanuses, ühest sajani.
Animafilm Kunksmoor ja kapten Trumm
Elektriteatri eriprogramm “Operaator Kõps, Kunksmoor ja teised” toob ekraanile nelja täislinastuse jagu Parsi loomingut 23.-26. oktoobril: Naelad, kuradid ja raudmehed; Putukad, mutukad ja laululinnud; Kunksmoor ja Kapten Trumm ning Operaator Kõpsu seiklused. Elektriteatri Koolikino töötoas saab lisaks teha Parsi vaimus lühianimatsiooni looduslikest materjalidest. Looduseuurija ja fotograaf Märt Kose tutvustab aga operaator Kõpsu.
Sõprus toob ajavahemikus 20.-24. oktoober Tallinnas välja programmi “Heino Pars 100”, kus linastub kolm neist neljast seansist (miinus Kunksmoori-filmide seanss).
Viimsi Artiumis on avatud ka Nukufilmi nukkude näitus, aga kuna sinna pole veel ise jõudnud, siis sellest teeks hiljem juttu eraldi.
“Kalamaja Blues”
Kaasaegsele nooremale, suure tõenäosusega sotsiaaldemokraate valivale urbanistlikule boheemile suunatud uudses formaadis telesari “Kalamaja blues”, mis toob Kalamaja noorte elu- ja armuseiklused vaatajani vaid mõneminutiste juppidena, nii et kaks hooaega läheb kiirelt, poole tunniga. Eks siin on omajagu naiivsust ja sarnaselt näiteks “Sõpradele” pole tegelaste eludes tegelikke raskusi, vaid pigem pseudoprobleemid, aga lõpuks jääb läbi kumama hea soe huumor ja toredalt entusiastlikud näitlejatööd. Ja Eesti kohta ootamatult avameelne LGBTQ-teemade käsitlemine.
“Kalamaja blues” 2. hooaeg Autor/allikas: pressimaterjal
Olge kursis Eesti mitmekesise audiovisuaalse toodanguga ja vaadake see Soome YLE’ga kaastoodetud sari ära Jupiterist täiesti tasuta siin.