Lühidalt öeldes sai «Mälukaotusmängust» minu debüüt kirjastamisõiguste korraldamisel. Pidin kirjutama üle lahe, sealsamas meie lähedal oligi ju Connecticuti osariik, kus elas Wendy Walker, tõusev autor USA krimi-ilmas.

Möödus aeg. Ja selgus, et kokku lepitud tõlkijal oli tõlkimisblokk. Tuli covid, ja möödus covid, ja blokk oli ikka peal. Võimalik, et see blokk oli seotud just sellesama tekstiga (ootamatu avastseeniga ja kentsaka minajutustaja tooniga). Ettemaks tõlkeõiguste eest oli USA kirjastusele ammu makstud, ka sama autor teine teos («Kui Emma kadus») oli ammu meil ära tõlgitud ja edukalt avaldatud, aga Wendy Walkeri rahvusvaheliselt tuntuim teos oli ikka meie tõlkija käes ja ootel.

Kirjutan sellest köögipoolest meelega pikalt, sest arvan, et raamatusõpradele on tegelikult väga huvitav teada, kuidas kirjastamine on rühmatöö ja millistest elementidest see koosneb. Üks oluline element on alati tunne, tahe, sisemine motivatsioon.

Juhtus nii, et see raamat – paberi peal – vedeles ka meie kirjastuse ruumides ja nii sattusin ma seda ühel ilusal päeval kätte võtma. Mis siin siis nii hullu oli, et tõlgitud ei saa, mõtlesin ma. Ja võtsin raamatu koju kaasa. Ja avasin.

Seesama lummus tuli tagasi. See on jah selline kohati vastukarva-sasimise-lummus, aga see on täiesti olemas ja ma sain veel kord aru, miks igal aastal aina lisandus neid keeli, kuhu just see Wendy Walkeri romaan tõlgitud sai, ja miks tuli uudis filmiõiguste müügist. Siin teoses on midagi kummaliselt ja kohutavalt lummavat.