Linnaökoloog Merle Karro-Kalberg rääkis “Ökoskoobis” Maarjaväljast, kus katsetatakse erinevaid elurikkuse hoidmise viise linnas ja tõdes, et kõrgem rohi ei tähenda kohe rohkem puuke. Karro-Kalbergi sõnul ei propageeri linnaökoloogia ainult niitmata muru, vaid et eluõiguse saaks ka nõrgemad taimed, kes on elurikkuse jaoks väga vajalikud.
“Maarjavälja on Physicumi ja praeguse Konsumi vaheline suur roheala Tartus, kus 1990. aastatel olid linlaste aiamaad. Siis läks see ala ülikooli kätte. Ülikool on seda ala igal aastal niitnud ja seal on praegu juba üsna hea liigirikas kooslus. Koos Tartu linnaga osaleb Tartu Ülikool suures Roheringi projektis, kus katsetatakse, milliste viisidega elurikkust linna tagasi tuua ja Maarjavälja on katselapp,” ütles Tartu Ülikooli maastikuarhitektuuri linnaökoloogia nooremteadur Merle Karro-Kalberg.
Kui linnadesse hakati kunagi rohealasid looma, oli eesmärk luua neid silmailuks ja inimestele puhkamiseks. “Esimesed pargid loodi linna tööstusrevolutsiooni ajal ja eeskuju võeti mõisaparkidest ja lossidest. Üks suuremaid keskkonna probleeme on täna elurikkuse kadu. Meie oleme püüdnud Tartu linnas elurikkust toetada. Näiteks niidame vähem, aga igal pool see ka ei toimi,” tõi Karro-Kalberg välja. “Sagedasele niitmisele peavad vastu mõned üksikud liigid.”
Maarjaväljal katsetatakse, millised erinevad viisid aitavad elurikkust linnas hoida. “Lisaks vähem niitmisele oleme rajanud ka niitusid ja elustikutarasid, teinud doonorlaikusid, mis on loodusest korjatud seemnetega laigud, kust peaksid hakkama seemned levima igale poole mujale. Osa Maarjavälja alast hooldavad lambad ja sel aastal ka lehmad. See on kindlasti linlastele väga meele järgi olnud, ” tõi teadur välja.
Ilu on alati vaataja silmades, aga lõpuks tuleks vaadata, mida nõges või ohakas annab. “Möödas on need ajad, kui me ainult ilu jaoks linnahaljastust rajasime. Näiteks nõges on oluline mitmele liblikaliigile. Ohakas on väga oluline toidutaim paljudele tolmeldajatele. Kui vaadata seda, milleks see taim vajalik on, võib-olla siis ka see ilukriteerium nihkub ja ollakse natuke tolerantsem,” sõnas Karro-Kalberg.
Teaduri sõnul ei propageeri linnaökoloogia ainult seda, et kõik peaks olema niitmata ja igal pool võiksid laiuda heinamaad ja niidud. “Kindlasti peaks jääma ka selliseid alasid, kus saab palli mängida ja piknikku pidada. Küsimus on selles, et tasakaal on olnud seni väga paigast ära, väga niidetud muru poole. Niidetud muru nimetatakse roheliseks kõrbeks, sest ega seal ju suurt midagi peale paari taimeliigi ei kasva ega paku ka tolmeldajatele midagi.”
Teadur tõi välja, et Maarjaväljal ei ole ta saanud ühtegi puuki. “Teaduslikke tõendeid ei ole, mis ütleksid, et kõrgem muru või hein tähendab kohe rohkem puuke. Kui puugihirm on väga suur, tasub käiguradade äärest meetri jagu rohtu ära niita. Suure heina sisse ei tasu siis minna,” nentis Karro-Kalberg.
Niita on teaduri sõnul siiski kindlasti vaja. “Eesti looduses on nii, et kui jätame täitsa niitmata, saame võsa ja lõpuks kuusemetsa. Elurikkuse jaoks on vaja ka päikeselisemaid alasid. Ka niidualasid peaks korra või kaks aastas niitma. Niita ära ja niide jätta paariks nädalaks maha, et seeme saaks pudeneda. Seejärel kokku korjata ja ära viia. See on tähtis seetõttu, et muidu tekib sinna uus kõdukiht peale, millest saavad läbi tulla ainult tugevamad taimed,” selgitas Karro-Kalberg.
Merle Karro Kalberg Autor/allikas: Ahti Tubin/ERR