Mõlemad juhid tunnistavad, et nende kõige kallimad õppetunnid on tulnud emotsiooni ajel tehtud otsustest. Nõlvak meenutab noorena ostetud Audi S4, mille jaoks ei jätkunud tal kütuseraha. Sokk räägib investeeringutest, millesse sisenes või kust väljus turu lühiajalise kõikumise ajel.
Kahe juhi arusaam mõistlikust kulutamisest on siiski kohati erinev. Kui Sokk rõhutab hinna läbipaistvust, tasude mõju ja pikaajalist vaadet, siis Nõlvaku jaoks peab kulutusel olema praktilise väärtuse kõrval ka emotsionaalne sisu.
Millal maksame väärtuse ja millal mugavuse eest?
Soku hinnangul maksavad inimesed kõige sagedamini üle asjade eest, mille tingimustesse nad ei jõua või ei taha põhjalikult süveneda. „Inimesed maksavad iga kuu päris palju püsimakseid ja erinevaid teenustasusid, mille täpset suurust nad ise ei tea,“ ütleb ta.
„Paljude ettevõtete ärimudel tugineb sellele, et mida keerulisem ja hägusam on hinnastamine, seda vähem küsimusi kliendid esitavad ja seda rohkem nad märkamatult üle maksavad.“ Sama probleem esineb tema sõnul ka investeerimisel, kus osa portfelli tootlusest võib aastate jooksul kõrgete ja peidetud tasude tõttu lihtsalt kaduda.
Sokk jagab enda kulutused mõttes kolme rühma. Esimesse kuuluvad igapäevased väljaminekud, teise kogemused ja mälestused ning kolmandasse investeeringud, mille eesmärk on luua pikaajalist väärtust. „Üritan osta vähem asju, mis lõpuks prügikasti rändavad ja panna rohkem raha sinna, mis loob emotsionaalset või rahalist väärtust,“ kirjeldab ta.
Nõlvak ei pea kõrget hinda iseenesest ülemaksmiseks. Tema jaoks sõltub kulutuse väärtus sellest, kas inimene saab lisaks praktilisele tulemusele ka hea kogemuse või emotsiooni.
„Asjal või teenusel võib olla ratsionaalne väärtus, aga selle kõrval peab olema ka emotsioon,“ ütleb Nõlvak. „Inimesed maksavad üle kallite asjade eest, millel puudub hing. Näiteks ööbimine või söögikoht, kus saad küll kõhu täis, aga näed, et asjasse ei ole tegelikult panustatud läheb minu hinnangul selgelt üle maksmise alla.“
Hea restoran, meeldejääv reis või suurepärane teeninduskogemus võib aga olla oma hinda väärt. Ülemaksmine algab seal, kus kõrgem hind ei anna vastu ei paremat tulemust ega tunnet.
Soodustuse kasutamist ei pea häbenema
Emotsionaalse väärtuse tähtsustamine ei tähenda aga, et Nõlvak igapäevaste väljaminekute suhtes ükskõikne oleks. Suure pere isana kasutab ta teadlikult kliendikaarte ja soodustusi, sealhulgas Eesti Lasterikaste Perede Liidu perekaarti. Eriti tuntav on hinnavahe kodu ja majapidamisega seotud ostude puhul.
„Ehitusmaterjal on kallis. Kui on võimalik kasutada kliendikaarti või soodustust, siis loomulikult ma teen seda,“ ütleb ta.
Kõige rohkem on Nõlvakul enda sõnul raha raisku läinud hoopis liiga odavast hinnast ajendatud ostudega. Ta toob näiteks tundmatu taustaga välismaised e-poed, kus toode näib pildil kvaliteetne ja hind erakordselt soodne, aga kohale jõudes ei vasta ese ootustele või jääb üldse kasutamata: „Kui midagi tundub liiga hea, et olla tõsi, siis tavaliselt see nii ongi.“
Nõlvaku eredaimad kulutamisega seotud õppetunnid pärinevad noorusajast, kui soovid käisid võimalustest ees. „Tagantjärele ei meenu, aga mingil põhjusel pidi mul just Audi S4 olema. Ostsin selle ära, aga bensiiniraha ei olnud,“ meenutab ta.
Auto seisis maja ees, sest Nõlvakul ei jätkunud raha, et sellega nädalavahetuseks koju sõita. Mõne aja pärast müüs ta auto maha ja tegi ratsionaalse otsuse soodsama auto kasuks.
Ka oma esimese palga kulutas ta ostule, mille praktiline väärtus jäi tagasi vaadates küsitavaks. „Ostsin kõige kallimad Asicsi jooksutossud. Aga ma ei jooksnud nendega, vaid lihtsalt käisin ringi,“ muigab Nõlvak.
Praegu näeb ta mõlemas otsuses eelkõige soovi midagi endale tõestada. Kõrge hind ei andnud vastu väärtust, milleks ostud näiliselt tehtud olid.
Emotsioon läheb kalliks ka börsil
Soku kõige valusamad rahalised eksimused on olnud seotud investeerimisega. „Kõige kallimad otsused on olnud need korrad, kui olen investeeringutesse sisenenud või neist väljunud emotsiooni pealt,“ ütleb ta. „Lühiajaline reageerimine turu kõikumisele ja pidev sagimine on mulle alati kahjumit toonud.“ Tema sõnul on suurim õppetund see, et lühiajalist turu liikumist ei tasu segi ajada pikaajalise investeerimisplaaniga.
Sokk jagab enda investeeringud kaheks. Portfelli põhiosa moodustavad pikaajaliseks hoidmiseks mõeldud hajutatud fondid, mida ta enda sõnul peaaegu kunagi ei puutu. Väiksema osa jätab ta investeeringuteks, mille puhul on valmis võtma rohkem riski ja võimaliku kaotusega leppima.
„Sul võiks olla pikaajaline investeerimisplaan ja selle kõrval väiksem valdkond, mis sind päriselt huvitab ning millega tahad kursis olla,“ selgitab ta. „Riskantsem osa ei tohiks kunagi segi minna pikaajalise strateegiaga.“
Pangas töötamine muutis Soku sõnul tema enda suhtumist rahasse. Seal sai ta esimest korda lähemalt aru, kuidas raha võib lisaks palgatulule kasvada aktsiate, ettevõtmiste ja teiste investeeringute kaudu. „Kui teed seda regulaarselt, saad ajapikku paremaks ja kasv hakkab tootma uut kasvu,“ ütleb ta.
Pere, tervis ja kogemused
Küsimusele, milliste kulutuste puhul nad hinnasilti esimesena ei vaata, vastavad mõlemad juhid siiski sarnaselt. Esikohal on pere, tervis ja ühised kogemused. „Ma ei hoia kokku pere ja emotsioonide pealt ega selle pealt, mis aitab areneda, avardab maailmapilti või annab uusi kogemusi,“ ütleb Sokk. „Sealt saab pikaajaliselt tagasi palju sellist, mida rahas mõõta ei saagi.“
Väikeste laste isana mõtleb ta varasemast enam ka pikale perspektiivile. Tema sõnul näitab liitkasvu mõju, et laste tuleviku tarbeks ei pea alustama tingimata suure summaga. Olulisemad on varajane alustamine, järjepidevus ja pikk ajahorisont.
Nõlvak ei ole valmis kokku hoidma kvaliteetse toidu, liikumise, tervise, laste huvihariduse ega turvalise koduse keskkonna arvelt. „Lapsed peavad olema hoitud ja kodune keskkond turvaline ning toetav.“
Kodu – kõige suurem väljaminek
Kõige suuremaks isiklikuks väljaminekuks peabki Nõlvak oma kodu. Maja ehitamiseks müüs ta omal ajal maha mootorratta ja kasutas ka kolmandasse pensionisambasse kogutud raha. Puhtalt finantsilisest vaatenurgast ei pruukinud see olla kõige parem otsus, aga Nõlvak ei käsitle kodu investeerimisobjektina.
„Kodu on keskpunkt, kuhu tahad alati tagasi tulla,“ ütleb ta. „Me ei ehita seda selleks, et see kunagi kasumiga maha müüa. See on koht, kuhu võivad ühel päeval elama asuda ka minu lapsed või lapselapsed.“
Samal põhjusel ei pea ta ülemaksmiseks suure perega reisimist, kuigi kuue inimese reisikulud võivad olla märkimisväärsed. „Kuuekesi läheb reisil raha palju. Aga mis siis? Kas jätame minemata? Need on mälestused, mis jäävad,“ ütleb Nõlvak.
Elada praegu või koguda tulevikuks?
Tulevikuks kogumisse suhtuvad Nõlvak ja Sokk siiski mõnevõrra erinevalt. Sokk rõhutab pikaajalist ja järjepidevat investeerimist. Nõlvakul on samuti kinnisvara, aktsiaid ja lastele loodud investeerimiskontod, aga ainult kauge tuleviku nimel ta tänast elu piirata ei taha.
„Ma olen 42-aastane ja see on parim aeg minu elus,“ ütleb ta. „Ma ei ole nõus säästma ainuüksi selleks, et hakata kuuekümneselt elama. Kui mul on tervist ja võimalust, tahan asju kogeda praegu.“
Nõlvaku jaoks peab raha looma turvalisust ja võimalusi juba täna. Sokk rõhutab rohkem raha pikaajalist kasvatamist. Mõlema põhimõtetes kordub aga sama küsimus: mida inimene oma raha eest tegelikult vastu saab ja kui kaua selle väärtus kestab?
Kuidas see lugu Sind end tundma pani? Saada Kommenteeri Loe kommentaare (15)