Minevikus on olnud suuri ja võimsaid riike ning kardetud sõdalasi. Ühed sellised olid spartalased. Sparta oli ligi kolm sajandit Vana-Kreeka võimsaim sõjaline jõud. Ta tõusis Peloponnesose poolsaare domineerivaks jõuks ning juhtis linnriikide liitu, mis lõi tagasi pärslaste sissetungi. Sellest võidust sai üks antiikmaailma ajaloo kõrgsündmusi: eurooplased kihutasid Aasiast tulnud sissetungija tagasi sinna, kust nad tulid. Hiljem alistasid spartalased Peloponnesose sõjas Ateena, kuid nende ülemvõim ei kestnud kaua. Sparta kiire allakäik algas pärast seda, kui teebalastele kaotati Leuktra lahingus. Kuidas aga kujunes Spartast nii võimas riik?
Sparta tõusis regionaalseks suurvõimuks tänu geograafiliste, poliitiliste ja ühiskondlike tegurite koosmõjule. Erinevalt paljudest teistest Kreeka linnriikidest paiknes ta sisemaal ega saanud toetuda meresõidule ja kaubandusele. Seetõttu kujunes tema peamiseks laienemisviisiks vallutamine. Sparta asus viljakas põllumajanduspiirkonnas ning alistas esmalt Lakoonia ja seejärel Messeenia, saavutades 6. sajandiks eKr kontrolli suure osa Peloponnesose poolsaare üle. Edu ei põhinenud ainult tugevusel lahinguväljal. Spartalased nõrgestasid vastaseid rüüsteretkedega, hävitasid nende põllumajandust ning kasutasid osavalt diplomaatiat, sundides või meelitades teisi linnriike liitlasteks. Vallutatud alade hoidmiseks loodi äärmiselt korrastatud ja distsiplineeritud riik. Sparta kaks kuningat võistlesid sõjalise kuulsuse nimel ning see soodustas uusi sõjakäike.