Paavo Järvi hoiab käsi üleval, kogu orkester on muutunud kui kivikujudeks. See paus kannab, sest niisuguse pausi on noodikirja märkinud Arvo Pärt, ja see on ka põhjus, miks hamburgi Elbphilharmonie saali publik peaaegu et ei hinga – aeg on peatatud, kiirus on lõpuks läbi, on hetk, mil saab hingamata hinge tõmmata. Just nii tajusin ma seda hiiglamapikka minutit, kui oli kõlanud «Tabula rasa» Eesti Festivaliorkestri ning Hans Christian Aaviku ja Midori soleerimisel.
